Gösta Berlingi saaga

„Gösta Berlingi saaga“ on Selma Lagerlöfi kuulsaim romaan ja tema kirjandusliku läbimurde teos, mis ilmus 1891. aastal. Romaan jutustab loo tulise loomuga endisest pastorist Gösta Berlingist, kelle elu on viinaga liialdamise tõttu allamäge läinud. Ta leiab varju Ekeby mõisas, kus mõjuvõimas majoriproua pakub talle ja teistele elus komistunutele peavarju. Nendest meestest saab omamoodi vennaskond, kes jagab nii lustakaid kui ka traagilisi seiklusi, mis peegeldavad inimlikke nõrkusi, kirgi ja püüdu leida oma koht elus. Teos toob lugejani värvika galerii tegelasi, kelle saatused põimuvad Gösta omaga.

Lagerlöf ühendab oma romaanis realistliku olustiku müstiliste ja rahvapärimustest kantud elementidega, luues erilise poeetilise õhustiku. Rootsi loodus, aastaaegade vaheldumine ja rahvajutulikud motiivid annavad teosele müütilise mõõtme. Gösta on ühtaegu karismaatiline ja traagiline tegelane – ta võlub naisi ja võidab südameid, kuid ei suuda neile õnne pakkuda. Romaanis peegelduvad küsimused inimese vastutusest oma tegude eest, vabaduse ja kirgede hinnast ning sellest, kuidas saatus ja valikud põimuvad. „Gösta Berlingi saaga“ on seega ühtaegu romantiline jutustus ja sügav inimhinge uurimus.

Selma Lagerlöf (1858–1940) oli Rootsi kirjanik ja esimene naine, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna (1909). Ta on tuntud kui poeetilise jutustamislaadi ja rahvaliku mütoloogia meister, kes sidus oma loomingus ajalugu, fantaasiat ja sügavat psühholoogilist tunnetust. Lisaks „Gösta Berlingi saagale“ on tema tuntuim teos lastele mõeldud „Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi“. Lagerlöfi loomingul on oluline koht Rootsi ja kogu maailma kirjandusloos, kuna ta oskas avada nii rahvuslikke kui ka universaalseid teemasid, sidudes need elava ja meeldejääva jutustamisviisiga.