Gösta Berlingi saaga

Selma Lagerlöfi „Gösta Berlingi saaga” on tema esikromaan, milles ta kujutab Värmlandi provintsi elu Rootsi 19. sajandi alguses. Teos on romantilis-fantaasiarikas lugu, kus tegelaste seas on vaeseid ja rikkureid, kirikuõpetajaid ja mõisnikke, kuid kõigi nende elud põimuvad ühe keskse kuju – kirikust kõrvaldatud pastori Gösta Berlingi – ümber. Lagerlöf loob elava pildi ühiskonnast, kus pidutsemine, armulood ja seiklused vahelduvad tõsisemate eksistentsiaalsete küsimustega. Looduse jõud ja inimkirgede tormid käivad käsikäes, andes romaanile kord muinasjutulise, kord sügavalt realistliku ilme.

Romaani sisemine rütm kujuneb ühest küljest metsikute seikluste ja kirgede lakkamatust voost, teisalt aga sügavatest moraalsetest ja religioossetest teemadest. Gösta Berling on samaaegselt nii tragöödia kui lunastuse kehastus: ta on langenud vaimulik, kelle elus on palju kire ja meelelahutuse varjukülgi, ent samal ajal jääb temas alles igatsus tõelise suuruse ja headuse järele. Lagerlöfi oskus siduda rahvapärimuslikke motiive, romantilist kujundlikkust ja ühiskonnakriitilisi noote muudab „Gösta Berlingi saaga” mitmekihiliseks teoseks, mida saab lugeda nii armastus- ja seiklusloona kui ka allegooriana inimliku eksistentsi üle.

Selma Lagerlöf (1858–1940) oli Rootsi kirjanik, kellest sai esimene naine, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna (1909). Tema loomingut iseloomustab rahvapärimuste, ajalooliste ainete ja fantaasia ühendamine poeetilise jutustamislaadiga. „Gösta Berlingi saaga” oli tema esikteos, millega ta pälvis kohe tuntust ja mis sillutas tee edasistele suurteostele, sealhulgas lastele mõeldud klassikale „Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi”. Lagerlöf on jäänud Euroopa kirjandusloo oluliseks autoriks, kelle loomingus põimuvad elava kujutlusvõime, kodukoha armastus ja sügavad eetilised otsingud.