Seitse venda

Aleksis Kivi romaan „Seitse venda” kuulub Soome kirjanduse tüvitekstide hulka ning jutustab loo seitsmest vennast, kes vastanduvad ühiskondlikele ootustele ja püüavad luua oma elu looduse rüpes. Teos algab vennaste vastuseisuga kiriku ja kooli nõuetele, mis viib nad otsusele lahkuda külakogukonnast ja rajada endale uus elu metsikus looduses. Selle sammuga tõstatub romaanis küsimus tsivilisatsiooni ja vabaduse, korra ja isepäisuse vahelisest konfliktist. Kivi kujutab vendade rännakut kui nii välis- kui sisemaailmas toimuvat protsessi, mille kaudu nad lõpuks siiski ühiskonda tagasi pöörduvad – küpsemana, eneseteadlikumana ja leppinuna kooseksisteerimise reeglitega.

Romaani keel ja stiil on rahvalik ning rikkalikult dialoogipõhine. Tegelased on iseloomult erinevad, kuid neid ühendab tugev vendlus ja trots autoriteedi vastu. Vendade igapäevaelus on palju vaeva, nalja ja arusaamatusi, kuid need hetked loovadki loo kandva struktuuri. Loodus mängib teoses olulist rolli, mitte üksnes tegevuspaigana, vaid ka sisemise puhastumise ja rahunemise allikana. Kivi annab realistliku, ent poeetilise pildi Soome talurahva maailmast, kus inimese elu kulgeb looduse rütmis, kuid kus igaüks otsib samal ajal ka oma kohta ja mõtet. Seitsme venna arengut võib näha kui Soome rahvuse kujunemise allegooriat, milles metsikust tuleb ajapikku korrastatud inimühiskond.

Aleksis Kivi (1834–1872) oli esimene soomekeelne kutseline kirjanik, kelle loomingut hakati hindama alles pärast tema surma. Tema peamine saavutis ongi „Seitse venda”, mis oli kirjutamise ajal vastuoluline, ent hiljem omandatud klassikastaatuses ka rahvusliku identiteedi kujundaja. Kivi kombineeris rahvaluule elemente, realistlikku kirjeldust ja romantilist kujundikeelt, tuues esile soome talurahva elu mitte idealiseeritult, vaid vastuoluliselt ja inimlikult. Tema mõju hilisemale soome kirjandusele on olnud märkimisväärne ning „Seitse venda” on jäänud oluliseks ka eesti keeles, olles mitmel korral tõlgitud ja teatrilaval dramatiseeritud.