Ühe sakslase lugu. Mälestused 1914-1933

Sebastian Haffneri „Ühe sakslase lugu. Mälestused 1914–1933“ on isiklik ja samas üldistav tagasivaade Saksamaale, kus autor elas läbi Esimese maailmasõja järgsed vapustused ning nägi natsionaalsotsialismi esiletõusu. Raamat valmis juba 1939. aastal, kuid jäi kauaks avaldamata, jõudes laiema lugejaskonnani alles pärast autori surma. Haffneri jutustus algab tema lapsepõlvest Esimese maailmasõja päevil ning kulgeb läbi Weimari vabariigi raskete ja vastuoluliste kümnendite, mil ühiskonda raputasid majanduskriisid, poliitiline vägivald ja ideoloogilised vastasseisud. Ta kirjeldab igapäevase elu muutumist ning seda, kuidas Saksamaa ühiskond üha enam radikaliseerus ja andis võimu natsidele.

Teoses on kesksel kohal 1923. aasta hüperinflatsioon, mis õõnestas inimeste usaldust riigi ja rahanduse vastu, ning hilisemad kriisid, mis avasid tee radikaalsetele lahendustele. Haffner jutustab vahetu tunnistajana, kuidas natsionaalsotsialistid kasvasid marginaalsest liikumisest massiliikumiseks, ning milline oli selle mõju tavainimesele. Tema kirjeldustes on tunda irooniat, viha ja pettumust, kuid ka kainet analüüsi, mis aitab mõista, miks inimesed allusid massihüsteeriale. Samas ei piirdu raamat vaid poliitilise ajaloo kirjeldamisega – see on ka kultuuriline ja psühholoogiline portree ühest rahvast, kes kaotas oma tasakaalu. Autor kutsub lugejat mõtlema, kas inimkond suudab ajaloost õppida või kordub sama muster taas.

Sebastian Haffner (kodanikunimega Raimund Pretzel, 1907–1999) oli saksa jurist, ajakirjanik ja publitsist, keda on nimetatud oma maa moraalseks südametunnistuseks. Ta emigreerus Teise maailmasõja ajal Suurbritanniasse ning tegutses seal pikka aega ajakirjanikuna. Pärast sõda kirjutas ta mitmeid menukaid ja mõjukalt esseistlikke teoseid, sealhulgas „Anmerkungen zu Hitler“ („Märkmed Hitleri kohta“, 1978) ja „Der Teufelspakt“ („Kuradipakt“, 1968), kus käsitles Saksa ja Euroopa lähiajalugu. Haffneri kirjutamislaadi iseloomustab selgus, elegants ja julgus nimetada nähtusi nende õigete nimedega. „Ühe sakslase lugu“ on tema loomingus eriline, sest see ühendab isikliku eluloo ja rahva ajaloo üheks tervikuks, mis avab 20. sajandi esimese poole kõige valusamad õppetunnid.