Hingemurdja. Psühhopõnevik

Sebastian Fitzeki psühholoogiline põnevik „Hingemurdja“ viib lugeja intensiivsesse ja klaustroofilisse keskkonda, kus reaalsus ja manipulatsioon sulavad kokku. Tegevus toimub suletud psühhiaatriahaiglas, kus jõulude eel satub erakordselt vägivaldne ja kurikuulus patsient – mees, keda meedia kutsub „Hingemurdjaks“. See nimetus tuleneb tema kuritegudest: ta ei tapa oma ohvreid, vaid murendab nende isiksuse täielikult, jättes nad füüsiliselt puutumatuna, kuid psüühiliselt tühjana. Kui lumetorm katkestab haigla ühenduse välismaailmaga, leiavad töötajad ja patsiendid end lõksus koos kellegagi, kelle eesmärk on hävitada mitte keha, vaid meel.

Romaani jutustuse keskmes on arstiperekonna liikmed ja töötajad, kelle vaatepunktist avaneb sündmuste jada üha pinevamas tempos. Fitzek kasutab omapärast raamjutustust, esitades loo justkui lugejale esitatud dokumendina, mille kaudu tekib lisakiht usaldusväärsuse küsimuses. Psühholoogiline pinge kasvab järk-järgult, ja kuigi tegevus toimub piiratud ruumis, avardub sisemine maailm – kahtlus, paranoia ja alateadvus – tohutult. Tegelased on mitmetahulised ning autori jaoks oluline küsimus pole ainult see, kes on süüdi, vaid ka see, mida inimene suudab teha äärmusse surutuna. Fitzek seob kriminaalse intriigi psühhiaatriliste teemade ja eetiliste dilemmadega, mis asetavad lugeja ebamugavasse, kuid mõtlemapanevasse positsiooni.

Sebastian Fitzek (sündinud 1971) on üks tuntumaid kaasaegseid saksa põnevuskirjanikke, kelle teosed keskenduvad sageli inimpsüühika varjatud kihistustele. Tema loomingule on iseloomulikud ootamatud pöörded, eksitav jutustamisviis ja pingestatud õhustik, mis põhineb mitte vägivalla, vaid hirmu ja teadmata jäämise psühholoogial. „Hingemurdja“ on üks tema tuntuimatest romaanidest, mille edu põhines võimekusel siduda žanri elemente filosoofiliste ja meditsiiniliste küsimustega. Fitzeki teosed on tõlgitud mitmekümnesse keelde, ja tema mõju ulatub väljapoole põnevuskirjandust, puudutades ka küsimusi inimväärikusest ja traumade tajumisest.