Seemnekogujad

Scarlett Thomase romaan „Seemnekogujad“ viib lugeja kummalisse ja suletud keskkonda, kus reaalsus seguneb müütiliste ja filosoofiliste motiividega. Lugu algab, kui kuus noort, igaüks oma taustaga, kutsutakse salapärasesse maamajja osalema eksperimentaalses programmis. Neile lubatakse, et nad õpivad tundma elu sügavamat tähendust ja vabanevad ühiskonna pealispindsusest. Peagi selgub aga, et tegemist ei ole pelgalt vaimse retriidiga, vaid keerulise ja kontrollitud süsteemiga, mille eesmärk on muuta inimesi fundamentaalsel tasandil. Osalejad peavad loobuma mugavustest ja harjumustest ning kohtuma iseenda ja teiste tõeliste paletega.

Romaani ülesehitus on mõistatuslik ja kihiline. Thomas esitab oma tegelasi fragmentaarselt, lastes igaühe taustal ja sisemistel heitlustel aegamööda esile kerkida. Kesksel kohal on küsimused identiteedist, mõttest ja sellest, kas inimesel on võimalik end tõeliselt muuta. Autor kasutab erinevaid vormilisi võtteid, vaheldades sisemonolooge, päevikukatkeid ja dialooge, luues sel moel nihestatud, kuid köitva tekstimaailma. Seemne metafoor viitab nii potentsiaalile kui ka transformatsioonile – midagi tuleb maha jätta, et uus saaks kasvada. Keskkond, kuhu noored on paigutatud, meenutab psühholoogilist laborit või müütilist katsekambrit, kus ei eksisteeri tavalisi sotsiaalseid reegleid.

Scarlett Thomas (sündinud 1972) on briti kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle teosed ühendavad sageli filosoofilisi, teaduslikke ja metafüüsilisi teemasid. Tema loomingus on korduvaks elemendiks identiteediküsimus, teadmise piirid ning lugemise ja kirjutamise roll inimese maailmapildis. „Seemnekogujad“ on üks tema introspektiivsemaid ja eksperimentaalsemaid teoseid, mis jätab lugejale vabaduse järeldusteks ega paku lihtsaid vastuseid. See on romaan, mis nõuab süvenemist ja kutsub kaasa mõtlema – nii selle üle, kes me oleme, kui ka selle üle, mis meist võiks saada.