Kentaurivapi suguvõsa

„Kentaurivapi suguvõsa“ on Leedu kirjaniku Saulius Tomas Kondrotase novellikogu, mis ühendab lüürilise jutustamislaadi, allegoorilise kujundikeele ja mitmetasandilise ühiskonnakriitika. Teoses põimuvad argine ja fantastiline, looduslähedus ja müütiline mõõde, moodustades kujundirohke panoraami, milles tegelased astuvad vastu nii isiklikele kui ka ajastule iseloomulikele sisemistele pingetele. Kondrotas esitab oma lugudes justkui rahvalike jutustuste vormi, ent täidab need peidetud tähendustega – ajaloolise kogemuse, kultuurilise mäluga ja indiviidi enesemääratluse otsinguga nõukogude ideoloogilise surve taustal.

Kogumikus keskne kujund – kentaur – tähistab olemuslikku kahepaiksust, poolenisti looduse ja poolenisti tsivilisatsiooni olendit, mille kaudu peegelduvad inimesed ise. Kondrotase lood kujutavad sageli isoleeritud või perifeerseid kogukondi, kus elatakse range rütmi ja kehtestatud tõdede järgi, ent kus indiviid püüab sellest piiratusest läbi murda, olgu siis mälu, armastuse, surma või mõistatuste kaudu. Tekstid on üles ehitatud jutustustena, mille aeg kulgeb pigem tsükliliselt kui lineaarselt, ja tegelased kannavad sageli arhetüüpseid jooni, mille kaudu ulatub iga lugu ühiskondlikust kriitikast sügavama, eksistentsiaalse tasandini.

Saulius Tomas Kondrotas (sündinud 1953) on Leedu kirjanik, kes tõusis kirjandusellu 1970. aastatel ning kelle loomingut iseloomustab poeetiline, sümbolistlik ja kultuurikriitiline hoiak. Ta kasutas sageli allegooriat ja müüti, et kujutada inimeste sisemist elu ja vastuseisu välisele survele ajal, mil otsene kriitika polnud võimalik. Kondrotas on võrreldud selliste autoritega nagu Gabriel García Márquez, kuivõrd ka tema tekstides on maagilise realismi jooni. „Kentaurivapi suguvõsa“ on üks tema tuntumaid teoseid, mille kaudu tutvustati eesti lugejale leedu nüüdisproosa peenemat ja mitmekihilisemat osa.