Mr. Sammleri planeet

Varsti pärast koitu või seda, mis normaalses taevas olnuks koit, seletas mr. Artur Sammleri puhmas silm West Side'is, oma magamistoas raamatuid ja pabereid ning pani teda tõsiselt kahtlema, kas need ei ole mitte valed raamatud, valed paberid. Oigupoolest oli see küll ükskõik mehele üle seitsmekümne, kes elas jõudeelu. Inimene peab hull olema, kui ta tingimata õige olla tahab. Oige olemine sõltub suurel määral seletamisest. Mõistusega inimesest on saanud seletav olend. Isad seletavad lastele, naised meestele, lektorid kuulajatele, asjatundjad võhikutele, kolleegid kolleegidele, arstid haigetele, inimene oma hingele. Ikka - mis on selle tuum ja tolle juur, toimuva põhjus, millest, kuidas ja mispärast. Enamasti küll ühest kõrvast sisse, teisest välja. Hing tahab, mis tema tahab. Hingel on oma loomupärane teadmus. Tema, vaene lind, istub õnnetult seletuste kuhja otsas ega tea, kuhupoole lennata.
Silm sulgus hetkeks. Rabele nagu hollandlased, käis Sammleril mõte peast läbi, muudkui pumpa ja pumpa, et paari aakrit maad kuiv hoida.