Mina ja mu poeg

Sara Lidmani jutustus „Mina ja mu poeg“ on sisekaemuslik ja emotsionaalselt tihe teos, mis keskendub ema ja lapse vahelisele suhtele, selle vastuoludele ja vaiksetele murrangutele. Tegu ei ole klassikalise narratiivse romaaniga, vaid pigem intiimse, fragmentaarse mõttelõngana lahti rulluva looga, kus peategelane – ema – püüab sõnastada oma tundeid, hirme ja kahetsusi, mis on seotud emaduse ja üksildustundega. Lidman toob esile nii helluse kui ka väsimuse, nii sideme kui ka võõrandumise, mis võivad lapse kasvatamisega kaasneda, eriti olukorras, kus pere struktuur on puudulik või habras.

Teksti vorm on tugevalt mõjutatud sisemonoloogist ja kirjalikust mõtisklusest, andes lugejale võimaluse viibida peategelase mõtteprotsessis, tema meeleolude ja kahtluste vahetus läheduses. Romaani ruum on piiratud – enamik sündmusi leiab aset kodus või selle vahetus ümbruses –, kuid just selles kitsas ulatuses avaneb tegelane kõige täiuslikumalt. Poeg ise jääb suuresti ema vaatevälja objektiks, kelle kaudu ema iseennast peegeldab ja hindab. Samas ei ole teos üksnes isikliku kogemuse dokumentatsioon, vaid ka peenelt üldistav arutlus naise rollist, ootustest ja vaiksetest läbikukkumistest, mis ühiskond sageli sõnastamata jätab.

Sara Lidman (1923–2004) oli rootsi kirjanik ja ühiskondlik mõtleja, keda tuntakse tugeva sotsiaalse närviga proosa poolest. Tema varasem looming, sealhulgas „Mina ja mu poeg“, keskendub indiviidi sisepingetele ja kõikumistele sotsiaalse surve all. Lidman kasutas oma teostes sageli piiblilikku keelepruuki, sisekaemuslikku tooni ja ajaloolisi motiive, püüdes leida inimesele tähendust materiaalsuse ja argielu piiride sees. Käesolev jutustus kuulub tema eksistentsialistlikult laetud varajasse loominguperioodi, kus esikohal ei ole mitte sündmused, vaid sisemine liikumine – ema ja lapse vahelise vaikuse, helluse ja üksinduse kogemus.