Viiburi plahvatus

Aegamööda selgines ilm lumetuisu järel. Veel kohises tuul kuuskede ladvus ja jooksutas kuiva lund mööda õue. Aga ta oli juba taltumas ja paksude pilvedega kaetud hall taevas selgines nagu areldes kaugelt järve lõunaranniku tagant.
Kui hallikas koit kerkis üle kuuselatvade valgustama vana talupaika, ei kerkinud enam tarehari ega selle õlgkatus lumehangede keskelt. Talu oli kadunud. Kadunud oli ka laut ning püstkoda lauda kõrval. Õu oli tühi ja elutu. Taltsaks muutuv tuul kahises vaid tasa umbetuisanud õuel, visates aeg-ajalt üles keerduvat lund söestunud palgiotstele varjuks.