Viiburi plahvatus

Santeri Ivalo romaan „Viiburi plahvatus“ toob lugeja ette sündmused, mis keerlevad 15. sajandi lõpu Soome-Rootsi piirilinna Viiburi ümber. Lugu liigub ajas tagasi hetke, mil Euroopa perifeerias põrkuvad usulised, poliitilised ja sõjalised huvid. Viiburi on koht, kus eri päritoluga jõud kohtuvad, olles samal ajal nii kaubatee kui kokkupõrgete sõlm. Romaanis käsitletakse ühe konkreetse episoodi – arvatava plahvatuse ja sellega seotud sündmuste – kaudu laiemat pilti, kus tähtis pole ainult juhtum ise, vaid ka selle mõju linnale, selle juhtidele ja rahvale. Ivalo ei keskendu üksikule konfliktile kui draamale, vaid pigem selle ulatusele ja järellainetusele.

Teoses põimuvad eri tasandid: kohaliku võimupraktika, piiriäärse elu korralduse ja rahutuste vahelised suhted. Narratiiv on jaotatud fragmentideks, mis vahelduvad ametlike aruannete, isiklike tähelepanekute ja suuliste kirjelduste kujul. Tegelased ilmuvad stseenidesse mitte niivõrd arengut kandvate indiviididena, vaid kui ühe suurema süsteemi osalised, kelle valikud peegelduvad laiemates sündmustes. Plahvatuse põhjus, selle tegelik sisu ja tagajärjed jäävad mitmes mõttes hajusaks – olulisemaks saab see, kuidas sündmus avaldub linnasiseses pingeväljas. Tähelepanu pööratakse sellele, kuidas kahtlus, kartus ja kuulujutud levivad ning hakkavad kujundama tegelikkust rohkem kui faktid ise.

„Viiburi plahvatus“ ei püüa luua täielikku pilti minevikust, vaid laseb ajastul endal rääkida läbi nappide, kohati lünkadega fragmentide. Romaani vaatepunkt ei ole keskne ega lõplik, vaid vahelduv ja piiratud, mis vastab ka käsitletava ajastu teadmistele. Nii saab ajaloost pigem pinge- ja tõlgendusväli, mitte kindel jutustus. Teos osutab sellele, kuidas sündmused võivad tähenduslikuks muutuda mitte nende sisu, vaid mõju kaudu – ja kuidas mälestus võib ajapikku hakata tähendama midagi muud kui algne tegelikkus.