Üks päev aastal 0

„Üks päev aastal 0“ on Sandra Jõgeva dokumentaalne ja isiklikku laadi päevikuvormis teos, mis kirjeldab Eesti ühiskonda ja autorit ennast koroonapandeemia algusajal. Raamat kulgeb üheainsa päeva jooksul, ent selle päevase aja jooksul avanevad mitmekihilised teemad, mis ulatuvad sügavale autori elulisse ja emotsionaalsesse ruumi. Jõgeva ühendab oma tähelepanekutes terava sotsiaalse vaistu, eneseiroonia ja võõrandumist kajastava aususe. Päev, mille ta on valinud jäädvustamiseks, ei ole eriline oma sündmuste poolest, kuid muutub märgiliseks tänu sellele, kuidas see peegeldab ühiskondlikku seisundit, üksikisiku sisemisi heitlusi ja suhet ümbritsevaga.

Raamatus kirjeldatakse autori liikumist läbi Tallinna eri paikade – arsti juurde, poodi, stuudiosse – ning kohtumisi inimestega, kellega ristuvad tema teed sel päeval. Iga kohtumine ja iga pealtnäha juhuslik tähelepanek avab võimaluse mõtisklusteks: ühiskondlikust kihistumisest, kultuuriinstitutsioonide haprusest, kunstniku rollist, emadusest, naiseks olemisest ja eksistentsiaalsest üksindusest. Jõgeva kirjutis ei püüa olukorda kokku võtta ega pakkuda lahendusi, vaid talletab olukorra sellisena, nagu see on – ärev, katkendlik, omamoodi tardunud, kuid samal ajal tihedalt laetud. Vormi kaudu sünnib tekst, mis meenutab ajastutundlikku sissekannet suuremasse, veel kirjutamata kronikasse.

Sandra Jõgeva on Eesti kunstnik, dokumentalist ja kirjanik, kelle looming tihtipeale tegeleb piiride kompamise, ebamugavuse ning isikliku ja avaliku elu lõikumisega. Tema kirjutised on läbivalt siirad ja vahedad, sageli autentselt ebamugavad, ent seeläbi kõnekad ja mõtlemapanevad. „Üks päev aastal 0“ on osa tema loomingulise praktika suuremast mustrist, kus elu ja kunst põimuvad, ning tekstist kujuneb omamoodi ajahetke arhivaalne portree. See raamat ei ava mitte ainult autorit ennast, vaid ka ühiskondlikku närvi – hetke, mil kõik tundub muutuvat, aga veel ei ole teada, kuhu see muutus viib.