Ema, kes armastas kaua magada

Romaan “Ema, kes armastas kaua magada” jälgib Erika-nimelist naist, kes püüab koolivaheaja jooksul leida aega iseendale ja uneks. Raamat seab fookuse õpetajatöö ja pereelu kõrvale tõrjutud vajadusele puhata ning küsib, kuidas inimene jagab aega kohustuste ja omaette olemise vahel. Teos kirjeldab, kuidas aeg astub Erikale vastu nii nähtava asjana (päevakava, kell, pidu) kui ka mõttena, mis sunnib hindama senist teekonda. Lugu koondub vaiksetest episoodidest: kodused toimingud, suhted lastega, ettevalmistused noorema lapse sünnipäevaks ning segadus külalisega, kes satub nimekirja eksituse tõttu. Jutustus püsib ühisel igapäeval, kuid laseb peategelasel vaadata ausalt oma jõuvaru ja piire. Nii näitab raamat, et puhkus ei ole kapriis, vaid oskus planeerida, öelda “jah” ja “ei” ning võtta tagasi tükike oma aega.

Teos liigub päevade reas; peatükid märgivad kuupäevi ning hoiavad sündmustiku koondatuna ühte vaheajanädalasse. Autor ehitab pinge üles väikeste valikute kaudu: kas minna külla või jääda koju, kas võtta töölaud lahti või lasta sellel seista, kas sekkuda vestlusesse või kuulata lõpuni. Raamat ei paku suurte pöörete dramaturgiat; tekst kirjeldab, kuidas tegevus tekib rutiinist, kokkulepetest ja piiridest. Jutustuse keskmes on küsimus, kellele aeg kuulub, ning see küsimus kordub majapidamises, töös ja suhetes. Lugeja leiab kõrvuti ühelt poolt praktilise plaani (sünnipäev, külalised, ostud) ja teiselt poolt sisekõne, mis kaalub, kas “pool elu” on juba selja taga või alles ees. Selline vorm lubab lugeda järjest või peatükkhaaval ning annab tähelepanu tagasi igapäeva detailidele, milles otsus tegelikult sünnib.

Sandra Heidov on Eesti kirjanik ja stsenarist, kes tegi proosadebüüdi selle raamatuga ning jätkas laste- ja noortekirjanduses. Autor on avaldanud jutukogu “Lapsed ja natuke vanemad” ning pälvinud lasteraamatuga “Minu robot” tähelepanu ja tunnustuse; tema lastejutte on ilmunud ajakirjades Täheke ja Hea Laps. Heidovi töö ühendab kirjaliku loo, ekraaniloo ja õpetajakogemuse, mis suunab teksti hoidma selget lauseehitust ja tegutsemise jada. Kirjanik paigutab peategelase valikud argistesse oludesse ning laseb tegevusel rääkida ilma liialduseta. Nii moodustub autoripilt, kus jutustaja usaldab lugejat märkama väikese sammu mõju ning hindama tähelepanu, mida inimene saab endale tekitada ka siis, kui kohustused nõuavad oma osa.