Olid ju prohvet, kullake

Sándor Somogyi Tóthi jutustustekogu „Olid ju prohvet, kullake“ toob lugejani valiku novelle, mis peegeldavad ühiskondlikku ja isiklikku pingevälja Ungari eluolu taustal. Pealkirjalugu räägib irooniliselt, ent kaastundlikult naisest, kes uskus, et suudab oma elu ja saatust ette näha — ja suunata —, ent peab lõpuks tõdema, et tulevik on ettearvamatu ja inimestevahelised suhted sageli juhuslikumad, kui me sooviksime. Tóth kasutab mitmetes lugudes argiseid olukordi ja tuttavat kodust keskkonda, et avada tegelaste sisemised lootused, eksimused ja kahetsused, mille taha jääb laiem inimlik universaal: soov olla mõistetud, kuulda võetud ja hoitud.

Novellidele on iseloomulik vahelduv meeleolu — hetkiti kerge, peaaegu humoorikas, kuid allhoovusena voolab läbi eksistentsiaalne rahutus ja kaotuse tunne. Tegelased on tavaliselt lihtsad inimesed: õpetajad, kontoritöötajad, koduperenaised — inimesed, kes püüavad leida tasakaalu oma isikliku elu ja ühiskondlike ootuste vahel. Tóth ei käsitle neid üleolevalt ega haletsevalt, vaid mõistvalt ja soojalt. Tema stiil on ladus ja kergesti jälgitav, ent samas peene psühholoogilise vaatlusvõimega, mille kaudu argipäevadest saavad tähendusrikkad episoodid. Korduv motiiv on lootuse ja pettumuse vaheldumine — see, kuidas väikestes valikutes peituvad suured pöörded.

Sándor Somogyi Tóth (1900–1981) oli ungari kirjanik ja ajakirjanik, kes kirjutas peamiselt lühivorme ning oli tuntud oma inimliku ja sageli kergelt iroonilise stiili poolest. Tema tekstid keskendusid harilikele inimestele ja nende elu pisiasjadele, milles ta leidis alati mõne ootamatu sügavuse või peegelduse laiemast ajastust. Tóthi looming peegeldab tihti sotsiaalset tegelikkust, kuid jääb siiski isiklikuks ja empaatiavõimeliseks. „Olid ju prohvet, kullake“ on hea näide sellest, kuidas ta suutis väikese jutustuse vormis edasi anda terve eluhoiakute spektri, mis ulatub kergest irooniast vaikse leppimiseni ja lootuseni, mis ei kao isegi siis, kui prohvet eksib.