Püha Gennaro veri

Romaan Püha Gennaro veri viib lugeja sõjajärgsesse Napolisse, Posillipo linnaossa, kus lugu kulgeb tihedalt kohaliku eluga koos. Peategelasteks on nimetu mees ja naine, välismaalastest paar, keda ametnikud nimetavad ümberasustatud isikuteks ja kelle kodumaa on jäänud teisele poole uut poliitilist piiri. Naabrid jälgivad neid üle õue leviva kõmu, akendest karjuvate tülide ja kirikupühade sagina taustal, samal ajal kui kogu kvartal valmistub San Gennaro veremissaks ning loodab imet, mis võiks nende vaesusest ja ebakindlusest väljapääsu pakkuda. Tormise päeva järel leitakse võõras mees Posillipo kaljuservalt alla kukkununa ning raamatu edasine jutustus püüab selgeks teha, kuidas pagulus, hirm ja lootus imele viisid ta otsuseni panna oma elule piir.

Teos on üles ehitatud mitmehäälse jutustusena. Esimesed peatükid annavad laia pildi Posillipo tänavatest ja trepikodadest, korteritest, kus inimesed elavad üksteise peale surutuna, ning pühakutekultusest, mille juurde kuulub nii kiriklik rituaal kui ka argine ebausk. Raamatu teises pooles jutustatakse mehe lugu kolme pika monoloogi kaudu: räägivad politseiagent, frantsiskaani munk ja mehe elukaaslane, kelle igaühe hääl lisab pagulasele uue palge. Samal ajal muutub üha selgemaks, et peategelase jaoks ei ole Napoli imeootus pelk kohalik komme, vaid katse leida moraalne õigustus ohvriideele, mille abil ta proovib anda tähenduse oma kodutusest ja Euroopa purunevast korrast tingitud sisemisele tühjusele.

Sándor Márai oli ungari kirjanik, ajakirjanik ja päevikupidaja, kelle elukäik ja looming on tihedalt seotud 20. sajandi Euroopa poliitiliste vapustustega. Ta sündis Kassas, tõusis vahepeal Budapesti kirjanduselu keskmesse ning lahkus seejärel kodumaalt, kuna ei näinud endal kohta ei fašistlikus ega kommunistlikus süsteemis. Pärast lühemat eluperioodi Itaalias, sealhulgas Napolis, kolis ta Ameerika Ühendriikidesse, jätkas seal ungari keeles kirjutamist ning pani oma päevikutesse kirja pika paguluskogemuse. Tänapäeval käsitletakse tema romaane, sealhulgas Püha Gennaro verd ja Braase, osana Euroopa modernsest kirjandustraditsioonist, mis dokumenteerib kodukaotust, keelevalikut ja üksikisiku vastupanu sunnile.