Maa, maa! .... Mälestusi

Raamat on mälestusteos, mis jälgib kirjaniku kogemust sõja lõpu ja võimuvahetuse aastail Ungaris ning kujuneb teekonnaks kodulinnast laiemasse eksiili. Tekst liigub päeviku- ja esseelõikude kaudu: tänavad ja korterid, toimetused ja varjupaigad, vestlused sõpradega ja ametlik sõnakasutus. Autor vaatleb, kuidas avalik kord muutub ning kuidas tavaline päev, järjekord või kuulujutt tähistab murdekohta. Lõigud püsivad konkreetsetes olukordades, kuid neist koondub mõttekäik, mis küsib, mida Euroopa ja kodaniku­kultuur sellel ajajärgul tähendab. Eesti väljaanne kuulub Varraku sarja ning põhineb ungari algteosel „Föld, föld…!“, mida tuntakse ka ingliskeelse pealkirja järgi kui mälestusi aastatest 1944–1948. Nii moodustub rännak, mis algab igapäevasest tähelepanekust ja jõuab lahkumiseni, kui kompromiss ei tundu enam võimalik.

Kogumik kasutab rahulikku jutustushäält ja lühikesi peatükke, kus tähelepanek → järeldus hoiab liikumist. Ühelt poolt on kronoloogia, teiselt poolt on kaadrid, mis korduvad motiividena: keel, kodu, lehed, ametlik teave. Raamat näitab, kuidas avalik surve vormib argiseid valikuid ning kuidas keele hoidmine muutub sidemeks paigaga, mida ei saa enam samal viisil asustada. Tõlke on teinud Edvin Hiedel, värsikatkendid on eesti keelde toonud Peep Ilmet ning järelsõna on kirjutanud Albert Tezla; need osutused raamivad teksti ja asetavad selle kirjanduslikku ja ajaloolisse tausta. Teose põhitelg on eksiili otsus kui eetiline seisukohavõtt: kui sõltumatus taandub žestideks, tuleb valida liikumine. Nii ühendab raamat isikliku meenutuse ja avaliku ruumi kirjelduse üheks tervikuks.

Autor Sándor Márai oli ungari kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming hõlmab romaane, päevikuid, esseid ja mälestusi. Ta alustas kirjutamist Euroopa linnades töötava ajakirjanikuna, kujunes seejärel proosakirjanikuks ning lahkus hiljem kodumaalt, elades pikalt eksiilis. Tema hoiak avaliku elu suhtes oli põhimõttekindel: ta sidus avaldamise tingimused poliitilise muutusega ja pidas keelt oma viimaseks sidemeks koduga. Kirjandusloolised ülevaated käsitlevad teda kui autorit, kes pani kirja kodanliku maailma lagunemise kogemuse ja selle järelmõju. Need taustad selgitavad, miks „Maa, maa! … Mälestusi“ seob üksikisiku vaatluse laiemate ajaliste nihetega ning miks see teos paikneb tema loomingus keskse tunnistusena.