Küünlad põlevad lõpuni

„Küünlad põlevad lõpuni“ on eksistentsiaalne ja psühholoogiliselt laetud romaan, mille keskmes on kahe vananeva mehe – endise ohvitseri ja tema noorpõlvesõbra – aastakümneid oodanud kohtumine. Romaan algab, kui endine sõjaväelane Henrik elab üksildast elu oma lossi eraldatuses. Pärast neljakümne aasta pikkust vaikust ilmub tema juurde Konrád, mees, kellega teda seovad nooruseaastad, jagatud muusikaarmastus ja kunagised salajased pinged. Terve teos kujutab endast vaikse, kuid intensiivse dialoogi kulminatsiooni, mille kaudu lahti rullub kunagine reetmine ning armukolmnurk, mis sidus mõlemat meest ühe ja sama naisega.

Lugu ei keskendu niivõrd tegevusele, vaid sisemisele monoloogile, minevikusündmuste analüüsile ja ootamatutele vaikustele, mis paljastavad tegelaste olemust. Henrik esitab Konrádile ridamisi küsimusi, kuid vastuseid ei tule – pingestatud vaikused muutuvad omaette kõnekujuks. Romaan mõtiskleb aususe, sõpruse, kire, au ja andestuse üle ning seab kahtluse alla ajaloo pöördumatuse. Aeg ise on teoses peategelane – see, mis ei kustuta, kuid muudab kõike. Márai keelekasutus on väljapeetud ja rikas, luues meditatiivse ja aeglaselt süveneva rütmi, mis sobib teose filosoofilise sügavusega.

Sándor Márai oli ungari kirjanik ja publitsist, kelle loomingus põimuvad Euroopa kultuuripärand, individuaalsuse otsing ja ajalooline teadlikkus. Ta sündis 1900. aastal ning emigreerus pärast Teist maailmasõda, olles oma kodumaal Nõukogude võimu suhtes kriitiline. „Küünlad põlevad lõpuni“ on üks tema hilisema loomeperioodi tuntumaid teoseid, mis pälvis rahvusvahelist tunnustust alles aastakümneid pärast selle esmailmumist. Romaan käsitleb ajatuid teemasid, mille kõla ei hääbu ka siis, kui küünlad on juba ammu ära põlenud.