Küünlad põlevad lõpuni

Sándor Márai romaan „Küünlad põlevad lõpuni” on aeglase rütmiga, sisekaemuslik teos, mis koondub kahe vana mehe – endise armeeohvitseri Henriki ja tema lapsepõlvesõbra Koni – taaskohtumisele pärast neljakümne aasta pikkust vaikust. Lugu leiab aset ühel ainsal õhtul vanas lossimajas, kus endine kindral ootab külalist, kellega seob teda keeruline, aastakümneid kestnud vaikimine, reedetuse vari ja ühine minevik, milles mängis määravat rolli ka üks naine – Henriki abikaasa Krisztina. Tekst liigub üheainsa vestluse ümber, mis samas avab kogu elu mõõtme – sõpruse, armastuse, reetmise, aususe ja vaikuse tähendused.

Romaani kandev telg on küsimus lojaalsusest ja usaldusest, aga veelgi enam – inimese vajadusest tõde lõpuni välja rääkida, isegi kui see juhtub liiga hilja. Henrik, kes on elanud aastakümneid enesekehtestatud eraldatuses, on oma külalise jaoks valmis pidanud terve elu – tema sõnavõtt muutub otsekui kohtumõistmiseks, milles ei otsita õigust, vaid sõnastatakse paratamatusi. Sándor Márai stiil on täpne, emotsionaalselt vaoshoitud, kuid tihe; tema kirjeldused on lühidad, ent tähendusrikkad, ja dialoogid kannavad endas pikki vaikimisi ladestunud allhoovusi. See on romaan, kus tegevust peaaegu ei ole, aga sisemist liikumist on sedavõrd enam.

Sándor Márai (1900–1989) oli ungari päritolu kirjanik ja päevikupidaja, kes elas suure osa oma elust eksiilis. Tema looming oli pikka aega unustusse vajunud, kuid 20. sajandi lõpus taasavastati ta kui üks Euroopa modernistliku kirjanduse silmapaistvamaid esindajaid. „Küünlad põlevad lõpuni” ilmus algselt 1942. aastal ja saavutas 2000. aastatel laialdase rahvusvahelise tunnustuse. See teos on vaikne ja rafineeritud elegia möödunud maailmale – Euroopa aadli, kindraliinstitutsiooni ja au kodeeritud eluviisidele, aga samas ka universaalne lugu inimlikust igatsusest lõpetamatuks jäänud vestluste järele.