Kahekõne pimedas

„Kahekõne pimedas“ on ungari luuletaja Sándor Csoóri kogu, mis avab tema poeetilise maailma isikupärases ja intiimses võtmes. Tekstides põimuvad isiklikud mälestused, sisekaemused ja argielu pildid, mis tõusevad sümboolse ja üldinimliku tasandile. Luuletustes on äratuntavad korduvad motiivid – loodus, lapsepõlv, kodumaa ja rännaku kujundid –, mis vahelduvad eksistentsiaalsete küsimuste ja igatsusega millegi kaduva järele. Kogu pealkiri vihjabki dialoogile, mis toimub otsekui varjatult ja hämaruses, luues tunde, et luuletaja kõneleb korraga nii iseendaga kui ka lugejaga.

Kogus esitatud tekstid on iseloomulikud Csoóri luulele: need liiguvad vabalt isikliku ja universaalse vahel, sidudes üksikisiku kogemuse rahvuslike ja kultuuriliste motiividega. Pildikeel on rikkalik ja sageli üllatav, kasutades ootamatuid võrdlusi ja assotsiatsioone. Luuletustes ilmneb nii nukrus kui ka elujõuline kujundiloome, mis kutsub lugejat kaasa mõtlema ja tundma. Näiteks kaotuse ja mäletamise teemad saavad uue mõõtme, kui neid väljendatakse looduslike ja argiste kujundite kaudu, mis annavad tekstidele poeetilise värskuse ja sügavuse.

Sándor Csoóri (1930–2016) oli üks olulisemaid 20. sajandi teise poole ungari luuletajaid ja esseiste. Tema loomingus kajastuvad nii isiklikud elukogemused kui ka Ungari rahva saatused, olles sageli kantud rahvuslikust eneseteadvusest ja poliitilisest tundlikkusest. Lisaks luulele kirjutas Csoóri esseesid, filmistsenaariume ja tegutses ka avaliku elu tegelasena. Tema tekstides on tugevalt esindatud igatsus, ausus ja rahutuse tunne, mis muudavad need mõjusaks ka väljaspool tema kodumaa kultuurilist konteksti. „Kahekõne pimedas“ on üks näide tema poeetilise hääle intensiivsusest ja sisemisest kõnelemisest, mis avab lugejale keeruka ja tundliku maailma.