Labürindi lõpp. Hispaania kirjaniku luuletused

Salvador Espriu luulekogumik „Labürindi lõpp“, mis ilmus eesti keeles 1977. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, tutvustab valikut ühe 20. sajandi mõjukaima katalaani luuletaja loomingust. Espriu luule on filosoofiline, sageli sümbolistlik ning tihedalt seotud nii tema rahvusliku identiteedi kui universaalse inimeksistentsi probleemidega. „Labürindi lõpp“ viitab eksistentsiaalsele rännakule, mille käigus inimene püüab jõuda selguse ja tähenduseni – leida väljapääs kahtluste, valikute ja ajaloo kujundatud vaimsest labürindist. Kogumikus leiduvad tekstid kajavad vastu nii isiklikust kui kollektiivsest ajaloost, olles kantud vaoshoitud, kuid sügava eetilise ja vaimse mõõtmega hääletoonist.

Espriu keel on napp ja täpne, sageli lühivormiline, kuid täis mitmetähenduslikkust ja kultuurilisi viiteid. Luuletused on tihti adresseeritud anonüümsele „sina“-le või kogukonnale, moodustades omamoodi dialoogi autori ja lugeja, ajaloo ja oleviku vahel. Oluline koht Espriu tekstides kuulub surma, mälu ja vaikuse kujunditele. Luules kajastub ka autorile oluline teema – katalaani kultuuri ja keele püsimine Franco-järgsel ajajärgul –, kuid see ei muutu kitsalt poliitiliseks, vaid on läbi põimitud eksistentsiaalsete ja müütiliste tasanditega. „Labürindi lõpp“ ei paku lihtsaid vastuseid, vaid kutsub lugejat kaasa sisemisele rännakule, kus küsimus eksistentsi tähenduse üle jääb alati osaliselt lahtiseks.

Salvador Espriu (1913–1985) oli katalaani poeet, proosakirjanik ja näitekirjanik, kes kujunes Hispaania kodusõja järgsetel aastatel oma rahvuskeele ja kultuuri oluliseks kandjaks. Tema looming on tugevalt mõjutatud klassikalisest mütoloogiast, Piiblist ja hispaania barokk-kirjandusest, kuid samas ajaliselt ja keeleliselt juurdunud modernsesse, vaimse kriisi läbivasse maailma. Espriu stiili iseloomustab range vormikontroll, eetiline sügavus ja intellektuaalne haare. Kogumik „Labürindi lõpp“ toob eesti lugejani valiku tema olulisemaid luuletusi, avades ukse poeedi vaimsesse ruumi, kus kõlab vaikne, kuid järelejätmatu kutse mõista inimest, ajalugu ja iseennast.