Veimevakk. Pühapäevakarjuse mälestusi

Veimevakk. Pühapäevakarjuse mälestusi on Salme Ekbaumi mälestusteraamat, mis jutustab autori lapsepõlve ja noorusaastate loo Lõuna-Eestis. Raamatu peatükid liiguvad algmailt ja vanast talutarrest läbi kodukooli ning perekonnalugude, heites valgust ema ja isa iseloomule, õdede-vendade omavahelistele suhetele ja taluelu igapäistele töödele. Lugeja liigub koos minajutustajaga tagakarjamaadele, suvekülaliste ja sugulaste juurde, pühapäevade ja pühade ettevalmistuste juurde, kus taluelu rütm seob endas töö ja pidupäeva. Raamat ei ole pelgalt idülliline külapilt, vaid talletab ka pinged, haigused, kaotused ja väiksemad-suurtemad kriisid, mis kujundavad lapsest vaatleja ja jutustaja.

Teose teine pool viib lugeja kodukoolist edasi linnakooli ja Tartu tudengiaastatesse: koolirangid, esimene lahkumine kodust, uued õpetajad ja kaaslased, esimesed armumised ja elukutset puudutavad kõhklused. Peatükid, mis räägivad elamustest ladina köögis, õpingutest ja ulmadest, kutsest Tammeväljale ja viimastest tudengiaastatest, näitavad noort naist astumas täiskasvanuellu ning otsimas oma kohta hariduses ja töös. Mälestused liiguvad vaikselt, kuid järjekindlalt lapse pilgust iseseisvama vaatenurgani, kus talutare, metsakirik, suvised tööd ja ülikool moodustavad ühtse elukaare. Raamatut hoiab koos motiiv veimevakast kui sümboolsest pagasist, kuhu talletuvad lapsepõlve kogemused, perepärimus ja sisemine kompass, mille abil hiljem võõraste olude keskel hakkama saada.

Salme Ekbaum oli eesti pagulaskirjanik, prosaist ja luuletaja, kes pärast farmatseudiõpinguid Tartu ülikoolis töötas Eestis apteekrina ning põgenes 1944. aastal Rootsi ja sealt edasi Kanadasse, kus jätkas elukutse asemel kirjanikutööd. Tema romaanid ja mälestusraamatud, sealhulgas Varjude maja, Õigusenõudja ja Veimevakk, tuginevad suuresti isiklikule kogemusele ning paigutavad ühe naise elukaare laiemasse 20. sajandi Eesti ajaloo ja pagulaskogukonna taustsüsteemi. Ekbaum kuulus väliseesti kirjanike ühendustesse ning teda on peetud üheks järjekindlamaks eesti proosa viljelejatest võõrsil, kelle looming sidus kodumaa maastikud, sõja- ja põgenemiskogemuse ning uue elu Põhja-Ameerikas üheks terviklikuks mälestuste ja ilukirjandusliku jutustuse kihiks.