Külaliseks on ootus

Salme Ekbaumi romaan „Külaliseks on ootus“ käsitleb elu paguluses, keskendudes eelkõige sisemisele seisundile, mille määrab igatsus, teadmatus ja lõppematu ootamine. Teose peategelaseks on naine, kelle elu pärast sõda kulgeb võõral maal, eemal kodust ja lähedastest. Väliselt vaoshoitud lugu keskendub väikestele detailidele ja hetkedele, mis võtavad endasse terve maailma: kirjad, mälestused, igapäevased rutiinid, mis kõik on allutatud ootusele – kas keegi tuleb, kas midagi muutub, kas ollakse ikka veel seotud millegi või kellegagi, mis jäi seljataha.

Romaani jutustamisviis on peenelt tundeline ja tähelepanelik. Ekbaum ei kirjelda suuri sündmusi, vaid keskendub inimhinge liikumistele vaikuses. Välise rahu all peitub eksistentsiaalne pingestatus: kas ootamine on elu edasi kanduv jõud või hoopis takistus elamisele? Taju on teravdatud, maailm tundub sageli kõledana, kuid autor leiab selleski ruumi ilu ja lootuse võimalikkusele. Ootus muutub teoses iseseisvaks tegelaseks – see pole üksnes ajutine seisund, vaid sügavam, peaaegu metafüüsiline kogemus, mis kujundab kogu olemise viisi. Pagulaskogemuse kaudu laieneb romaan üldinimlikule tasandile, kõnetades ka neid, kes seisavad oma elus määramatuse ja kaotuste ees.

Salme Ekbaum (1912–1995) oli eesti kirjanik ja kriitik, kes pagulusperioodil Kanadas ja Rootsis avaldas mitmeid romaane, novelle ja esseid. Tema loomingut iseloomustab psühholoogiline süvenemine ja sümbolistlik kujundikasutus, milles argine ja vaimne tasand põimuvad. „Külaliseks on ootus“ oli üks tema varasemaid paguluses ilmunud romaane, kus ilmneb nii temaatiline kui stiililine küpsus. Ekbaum ei paku lihtsaid lahendusi ega lohuta lugejat, kuid tema kirjutamine on aus ja sisekaemuslik, pakkudes tähenduslikku peegeldust juurtetuse ja sisemise püsivuse kokkupuutepunktist.