Saladuste puu. Prantsuse muinasjutte

Kaks sõjast tulnud soldatit läksid läbi metsa. Nad istusid puu alla oja kaldale jalgu puhkama. Üks neist oli kaotanud lahingus nägemise, aga tal oli endiselt rõõmus meel ja inimesed hüüdsid teda Rõõmumeeleks. Teine, kes ei olnud haavata saanud, oli alati tusane ja teda hüüti Tusameeleks. Tusameel oli oma teekaaslasele kade, sest iga kord, kui nad mõnes külakeses peatusid ja püüdsid lauluga õhtusöögiks midagi teenida, eelistati temale Rõõmumeelt. "Lähme lahku," ütles ta. "Sul on õnne ja sind võetakse igal pool lahkesti vastu. Sinul ei ole mind vaja." Rõõmumeel püüdis seltsilist tagasi hoida, kuid asjatult...