Saladuslik keegi

Raamat koondab valiku eri aegadel ja eri maades avaldatud „imelistest juhtumitest”, sidudes need üheks kompaktselt loetavaks kogumikuks. Käsikiri seab sisse raami, mille kohaselt inimese elus on kaks keskset sündmust – sünd ja surm – ning ülejäänu paikneb nende vahele jäävas teadmatuses. Kogumik liigutab lugejat märkmete, tunnistuste, ajaleheartiklite refereeringute ja suuliste ülevaadete vahel, püüdes hoida fookust kirjelduse täpsusel, mitte hinnangul. Iga juhtumi juures tuuakse esile toimumise koht ja asjaosaliste rollid, kirjeldatakse ajakäiku ning tegevuste jada, mille järel jääb lugeja otsustada, kas tegu on isikliku elamuse, meediakajastuse, tõlgendusliku vea või millegi seletamatuga. Valiku loogika on tasakaalus: kõrval on nii piiritletud episoodid (näiteks ootamatu paranemine või ohtlikust olukorrast pääs) kui pikemad lood, kus nähtuseks on korduv muster. Kogumik ei paku lõplikke järeldusi; see säilitab jutustused ja märguanded, andes märku, et teadmatus on osa inimese kogemusest.

Teos eeldab lugemist kui vaatlusdistsipliini. Lugeja saab võtta kasutusele lihtsa tööviisi: esmalt tuvastada allika tüüp, seejärel järjestada sündmuste ahel, lõpuks eristada kirjeldust ja järeldust. Selline lähenemine vähendab kiusatust tõlgendada enne, kui kirjeldus on selge, ja võimaldab näha, kuidas sarnased motiivid korduvad üle aegade ning eri kultuurides. Kogumik kasutab lakoonilist lauseehitust: väide, ajamärk, tegu, tagajärg. Vahepalad seovad lood lühikeste üleminekutega, mis aitavad näha, kuidas esmapilgul juhuslik märge (nähtud unenägu, kummaline kokkusattumus, seletamatu kutse) asetub mõnes teises loos teistsugusesse konteksti. Nii kujuneb raamatust registri laadne lugemisvahend: mitte õpetus, vaid aruandlus sellest, mida inimesed on enda sõnul kogenud. Kogumik annab lugejale võimaluse pidada kinni kahtlusest, talletada huvipakkuv, võrrelda kirjeldusi ning jätta ruumi järeldusele, mis sünnib hiljem või ei sünni üldse.