Passita ja pajata

Rutt Eliaseri mälestusteraamat „Passita ja pajata“ on emotsionaalselt tihe ja isiklik tagasivaade autori elule paguluses, kus läbielatu on jäädvustatud vahetus ja tundlikus laadis. Teos käsitleb eluolu väljaspool kodumaad, eeskätt Rootsis ja Saksamaal, kuid raamib isikliku kogemuse laiemasse ajaloolisse ja kultuurilisse konteksti. Eliaser jutustab oma mälestusi fragmentaarselt, nagu päevikukatkeid või mõttemõlgutusi, mille kaudu avaneb võõrsil elamise raskus ja kohanemine, identiteedi hoidmine ning suhtlemine kaasmaalastega uues keskkonnas. Ilma passita elamine muutub kujundiks, mis tähistab juurtetust ja õigusetuse tunnet, samas kui „pajata“ viitab kirjutamisele kui võimalusele jääda kestma, olla kuulda ja mõistetud.

Raamatus puudutatakse mitmeid teemasid, mis on olulised igale sunnitud rändeteele sattunule: keeleline ja kultuuriline kohanemine, sotsiaalne üksildus, nostalgiat täis mälestused kodumaast ja samal ajal uue elu ülesehitamine võõral maal. Eliaser ei paku üldistusi, vaid kirjeldab elu läbi isiklike kogemuste, mille kaudu muutuvad abstraktsed teemad – pagulus, identiteet, kuuluvus – konkreetseks ja inimlikuks. Tema vaatepunkt on pigem vaatlev kui hinnanguline, lugeja ees avaneb maailm, kus igapäevased pisiasjad saavad suurema tähenduse. Kohati on tekst mõtlik ja melanhoolne, ent samas säilib kogu jutustuse vältel soe huumor ja eneseiroonia.

Rutt Eliaser (1905–1993) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes Teise maailmasõja järel emigreerus Rootsi. Ta kuulus pagulaskirjanduse olulisemate häälekandjate hulka ja avaldas oma loomingut peamiselt Eesti Kirjanike Kooperatiivi kaudu. Eliaseri tekstidele on iseloomulik lihtne, aga täpne väljendusviis ning sügav sisemine ausus. „Passita ja pajata“ on tema hilisema loominguperioodi üks olulisemaid teoseid, milles isiklik ajalugu ja kultuuriline kuuluvustunne on läbi põimunud. Raamat pakub tänaselgi päeval väärtuslikku pilguheitu sellele, mida tähendas kaotada kodumaa, kuid mitte iseennast.