Pimedad nurgatagused

Ruth Rendelli romaan „Pimedad nurgatagused” on pingeline psühholoogiline põnevik, kus väline rahu ja igapäevaelu tavapärasus varjab inimeste sisemisi ängistusi, kinnismõtteid ja ootamatuid impulsse. Teose keskmes on noor naine Carl, kelle argielu on pealtnäha korralik ja rutiinne, kuid kelle psüühikasse on salvestunud lapsepõlvest pärinev trauma. Tema kokkupuude ühe eksentrilise vanema naise ja tolle elukorraldusega viib sündmused suunda, kus reaalsus hakkab üha enam nihkuma ja peegeldama tegelaste sisemaailma. Varjatud motiivid, kummalised rituaalid ja ootamatu vägivald moodustavad pildi, kus iga nurga taga võib varitseda midagi, mis seni on jäänud märkamata.

Rendell kujutab meisterlikult, kuidas väikesed veidrused ja sotsiaalsed nihked võivad osutuda ohtlikeks, kui neile ei pöörata tähelepanu või kui neid teadlikult eiratakse. Tegelaste vahelised suhted on pingestatud ja ambivalentsed – usaldus ja kahtlus vahelduvad, ning süütuna tunduv käitumine osutub hiljem millegi süngema eelkäijaks. Autori stiil on vaoshoitud, kuid tihedalt laetud, võimaldades pingel kasvada märkamatult, kuni see muutub vältimatuks. Nii kujunebki romaanist lugu mitte ainult kuriteost, vaid ka inimpsüühika varjatud ja kontrollimatutest kihistustest.

Ruth Rendell (1930–2015) oli briti krimikirjanik, keda peetakse üheks psühholoogilise põneviku žanri uuendajaks. Tema looming eristub traditsioonilisest detektiivikirjandusest keskendumisega tegelaskujude sisemaailmale ja käitumise alateadlikele ajenditele. Lisaks oma tuntud inspektor Wexfordi lugudele kirjutas ta hulgaliselt iseseisvaid romaane, mille seas „Pimedad nurgatagused” kuulub tema hilisemasse loominguperioodi. Rendelli tekstides ei ole vägivald iseseisev eesmärk, vaid tagajärg – ühiskondlike struktuuride, psüühiliste mustrite ja moraalse tasakaalu häirete peegeldus.