Katkenud laul. Pirita klooster 1407-1607

Ruth Rajamaa teos „Katkenud laul. Pirita klooster 1407–1607“ on ajalooline uurimus, mis käsitleb ühe Eesti keskaja tuntuma vaimuliku asutuse – Birgitiini ordu kloostri – kujunemist, toimimist ja lõpuks lagunemist. Autor läheneb kloostri ajaloole mitmekihiliselt: käsitletakse nii selle rajamist, sisemist korraldust kui ka rolli ühiskonnas. Pirita kloostri asutamislugu seotakse linnaelanike algatusega, rõhutades Tallinna kaupmeeste osa ettevõtmise rahastamisel ja haldamisel. Esile tõuseb kloostri eripära segakloostrina – ühena vähestest, kus elasid ja tegutsesid korraga nii mungad kui nunnad, jagades ruume, kuid hoides siiski kindlaid reegleid ja piire.

Teose keskosa uurib kloostrielanikke ja nende igapäevaelu, tuues arhiiviallikatele tuginedes esile nii rutiini, palvetamise ja töökorralduse kui ka vaimuliku distsipliini ja sisemise hierarhia. Rajamaa kasutab mitmekesiseid allikaid, sealhulgas kloostri kroonikat, majandusdokumente ja kirjavahetust, et taastada pilt kloostri sisemisest elust. Samuti käsitletakse kloostri suhteid välismaailmaga: Tallinna rae, Liivimaa ordu, kohaliku aadli ja rootsi võimudega. Eraldi tähelepanu saab ka kloostri kultuuriline roll – käsikirjade kopeerimine, koolitöö, meditsiiniline abi ja muusikatraditsioonid, millele pealkiri „Katkenud laul“ sümboolselt viitab.

Ruth Rajamaa on hariduselt ajaloolane ja töötanud pikalt kultuurilooliste teemade uurijana. Tema teadustöö keskmes on kesk- ja varauusaegne Eesti, eriti vaimuliku kultuuri ja naiste rolli küsimused. „Katkenud laul“ on nii teaduslikult põhjendatud kui ka laiale lugejaskonnale suunatud teos, mis annab ligipääsu harva käsitletud teemadele Eesti ajaloos. Rajamaa lähenemine ühendab akadeemilise põhjalikkuse ja loetava esitusviisi, pakkudes sügavat sissevaadet ühte unustatud, ent omal ajal mõjuvõimsasse religioossesse ja kultuurilisse keskkonda. See raamat aitab mõista kloostri tähendust mitte ainult kui usukeskust, vaid ka kui hariduse, tervishoiu ja vaimse kultuuri kandjat.