Olen õnnetus suhtes nii õnnelik

Ruth Karjahärma teos „Olen õnnetus suhtes nii õnnelik“ on päevikumärkmetena üles ehitatud enesereflektsiooniline jutustus, mis põimib vahetu minavormis esitatud teksti isiklike mõtiskluste ja suhete dünaamika analüüsiga. Peategelane, kelle sisehääl juhib lugejat läbi eri eluetappide ja emotsionaalsete seisundite, liigub paradoksaalses pingeväljas – olles suhtes, mis ei rahulda ega arenda, ent samas tundes selles teatavat rahutuks tegevat turvalisust. Tekst on üles ehitatud fragmentaarselt, justkui killukestena argipäevastest tähelepanekutest, öistest kahtlustest ja väikestest rõõmudest. Stiil on isiklik, poeetiline ja kohati päevikulikult lohutu, kuid alati aus.

Karjahärma tegelaskuju ei otsi valmis vastuseid, vaid tegeleb küsimustega, mis puudutavad eneseväärikust, armastuse tähendust ja sõltuvussuhte piire. Kuigi jutu keskmes on ühe suhte lugu, ulatub teose teemadering laiemale – puudutades naise rolli, isikliku ruumi kaitsmise vajadust ja emotsionaalsete piiride kehtestamist. Tekstis on teravdatud tähelepanu keelele ja detailile; igapäevased stseenid, nagu hommikukohv või vaikne autosõit, saavad metafoorse tähenduse, viidates tegelase sisemaailma keerukusele. Autor ei paku lahendust, vaid võimaluse samastuda ja kaasa mõelda, mida tähendab jäämine või lahkumine suhetest, mis korraga toidavad ja kulutavad.

Ruth Karjahärm on eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal enesekohased otsingud, emotsionaalse aususe taotlus ja naise sisemaailma detailne kujutamine. Tema teosed on sageli intiimse alatooniga, keskendudes isikliku kogemuse kaudu laiematele eksistentsiaalsetele küsimustele. „Olen õnnetus suhtes nii õnnelik“ kannab endas sarnast poeetilist ja sisekaemuslikku joont nagu tema varasem looming, ent astub julgemalt dialoogi ka lugeja kui kaasamõtlejaga, kes on ehk ise kogenud sarnaseid dilemmade ja vaikimiste ristteid.