Muinasjutud

Rudyard Kiplingi „Muinasjutud“ on valimik fantaasiarikkaid lugusid, milles autor räägib lahti maailma ja loomade tekkelugusid omapärases, vaimukas ja õpetlikus võtmes. Jutud selgitavad humoorikalt, miks kaamelil on küür, kuidas elevandil tekkis pikk lont või miks nahkhiir lendab öösel. Need pole tavalised muinasjutud klassikalises mõttes, vaid pigem loomingulised vastused lapse küsimustele – miks? Kiplingi lood on kirjutatud sõbralikus, vahetus toonis, sageli otse lugejale pöördudes, ja neid saadavad iseloomulikud kordused ning mänguline keelekasutus, mis teevad need hästi meeldejäävaks ja suuliseks ettelugemiseks sobivaks.

Lugudes kohtab nii inim- kui loomtegelasi, kes seiklevad ebatavalistes olukordades, mis on ühtaegu naljakad ja õpetlikud. Kiplingi stiil põimib absurdi, teravmeelsuse ja peene moraali, jättes ruumi kujutlusvõimele. Igas jutus peitub väike tarkus – olgu see kannatlikkus, nutikus või vajadus kohaneda. Raamat sobib lastele, kuid peidab endas ka kihte, mida hindavad täiskasvanud: keelelist leidlikkust, ühiskondlikke vihjeid ja muinasjutu kui žanri mängulist dekonstrueerimist. Lisaks loo sisule kannavad jutud ka Kiplingi armastust looduse, loomade ja suulise jutuvestmise traditsiooni vastu.

Rudyard Kipling (1865–1936) oli inglise kirjanik ja luuletaja, kes sai tuntuks muu hulgas teostega „Džungliraamat“ ja „Kim“. Ta oli esimene inglise keeles kirjutav autor, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna. Tema loomingu keskmes on sageli koloniaalmaailma motiivid, kultuuride kohtumine ning inimese ja looduse suhe. „Muinasjutud“ („Just So Stories“ originaalis) valmisid algselt tema tütrele ette lugemiseks ning kannavad isiklikku, soojalt humoorikat tooni. Need lood on tänaseks muutunud klassikaks, mis seob endas folkloorse jutustamise vormi ja modernse kirjanduse keelelise vabaduse.