Kass, kes kõndis omapead

Rudyard Kiplingi „Kass, kes kõndis omapead“ on muinasjutulise tooniga lugu, mis kuulub autori „Just So Stories“ tsüklisse ning pakub vaimukat seletust, kuidas kassist sai koduloom. Teose tegevus viib lugeja tagasi inimkonna algusaegadesse, kui loomad polnud veel kodustatud ning inimene elas koos naise ja lapsega ürgses kooskõlas loodusega. Jutustuse keskmes on kass, keda ei suuda taltsutada ei inimene ega teised loomad, ja kes erinevalt teistest valib oma tee — liikudes maailma serval ning säilitades oma iseseisvuse. Lugu rullub lahti läbi vestva, rahuliku rütmi, milles korduvad väljendid ja motiivid loovad muistendilaadse tunnetuse.

Kipling seob loomade kodustamise metafoorina inimese ühiskondliku arengu ja kodanikuühiskonna kujunemisega. Kass esindab vabadust ja individualismi, mis ei lase end painutada üheski raamistikus — ta tuleb ja läheb siis, kui tahab, ja allub üksnes omal moel. Naisega sõlmib ta peaaegu sõnatu kokkuleppe, kus mõlemad mõistavad, et kasu ei pruugi alati tulla käskude ja kuulekuse kaudu. Kass ei kuulu kellelegi, kuid ta suudab jääda lähedale. Laps, keda kass lõpuks lõbustab ja kaitseb, sümboliseerib uut, haavatavat põlvkonda, kelle maailmas on ruumi ka vaba tahtega olenditele. Kiplingi keelekasutus on lihtne, kuid rikas, täis varjatud tähendusi ja rütmilisi kordusi, mis sobib hästi nii nooremale kui ka vanemale lugejale.

Rudyard Kipling (1865–1936) oli Inglise kirjanik ja luuletaja, kes sai tuntuks eeskätt oma koloniaalajastu teemade käsitlemisega. Ta sündis Indias, mis jättis tema loomingule sügava jälje. Kipling on paljudele tuntud teostega nagu „Džungliraamat“, kuid tema muinasjutud, sh „Just So Stories“ sari, on samuti olulised näited sellest, kuidas ta sidus rahvaluule, allegooria ja moraaliloo. „Kass, kes kõndis omapead“ väljendab autori oskust jutustada lugusid, mis lihtsuses peidavad sügavat inimlikku ja ühiskondlikku peegeldust.