Armastus ja selle tähendus maailmas

Armastus ja selle tähendus maailmas on Rudolf Steineri loengutekst, mis põhineb Zürichis 17. detsembril 1912 peetud ettekandel ning on eesti keelde vahendatud Eesti Antroposoofilise Seltsi väljaandena. Tegemist on stenograafilise üleskirjutusega, mitte tavapärase raamatu jaoks ümber töötatud tekstiga, mistõttu loeng säilitab suulise esitusviisi rütmi ja tiheduse. Steiner käsitleb armastuse teemat antroposoofilises võtmes, seades selle üheks keskseks jõuks inimese ja maailma vahelistes suhetes. Loeng ei paku psühholoogilist ega igapäevast nõu, vaid raamib armastuse küsimuse kosmilises ja vaimuteaduslikus plaanis, kus inimene on ühtaegu maises elus osaleja ja vaimse arengu kandja.

Tekstis seob Steiner armastuse nii inimestevaheliste suhete kui ka laiemate maailmaprotsessidega. Ta kirjeldab armastust jõuna, mis kannab moraalset valgust ja soojendab inimestevahelist ruumi samamoodi, nagu päike toetab välist elu. Armastus ei ole siin pelgalt tunne, vaid tahtehoiak, mis võib muuta inimese tegusid ja sotsiaalseid sidemeid. Loengu käik liigub üksikinimese kogemuselt laiemale vaatele, kus armastuse erinevad avaldumisvormid seostuvad inimese sisemise teekonna ja maailmas toimuva arenguga. Nii asub tekst ühes reas teiste Steineri loengutega, mis püüavad tuua vaimuteaduslikke väiteid kuulatava, hiljem loetava jutlusena lugejale lähemale.

Raamatu alguses rõhutatakse, et sellised loengud on mõeldud eelkõige neile, kes tunnevad vähemalt põgusalt antroposoofilist arusaama inimesest ja kosmosest ning on valmis võtma arvesse ka stenograafilise üleskirjutuse võimalikku ebatäpsust. Otsust raamatu sisu üle aitab teha lugeja, kes suudab seda kaaluda selles raamistikus, kust antroposoofia ise on kujunenud. Armastus ja selle tähendus maailmas sobib seetõttu pigem süvenenud huvilisele kui juhuslikule lugejale: see on lühike, kuid kontsentreeritud tekst, mille eesmärk on avada armastuse motiiv kui kandvat joont nii üksikisiku sisemises töös kui ka inimkonna laiemas arenguloos.