Maa ja rahvas

Rudolf Sirge romaan Maa ja rahvas annab laia läbilõike Eesti külaelust ajal, mil 1940.–1941. aasta poliitilised pöörded lõikuvad otseselt talurahva argipäeva. Teose keskmes on vana taluperemees Logina Petri, kelle talu ja suguvõsa ümber koonduvad erinevad hoiakud uue korra suhtes: keegi püüab kiiresti kohaneda, keegi hoiab vaikides eelmiste aegade kombeid, kolmas loodab ennast märkamatuks muuta. Küla ei ole ühtne tervik, vaid mitme häälega kogukond, kus vallamaja, kolhoosi eelstruktuurid ja julgeolekuametnikud ulatuvad aina sügavamale inimeste ellu. Nii kujuneb romaanist pilt ajajärgust, mil maa ja võim ei ole enam lahutamatud, kuid side põllu, talu ja perekonnaga püsib sitkena.

Teos ei piirdu väliste sündmuste loendamisega, vaid jälgib, kuidas poliitiline surve murendab või kinnitab üksikisiku valikuid. Klassivõitlus ei ilmu ainult loosungina, vaid peretülide, salamisi peetud nõupidamiste ja kõhkluste kaudu, kus süü ja süütuse piir on hägune. Oluline koht on 1941. aasta küüditamise episoodidel, mida Sirge toob nõukogude eesti kirjanduses esmakordselt nii otseselt esile: vagunite, jaamade ja tühjaks jäänud õuede kirjeldus seotakse nende inimeste sisemonoloogidega, kes ei oska end kas ohvri või toimepanijana määratleda. Romaanil on teinegi plaan – mõtisklus sellest, kuidas vanad eluvormid taanduvad uute ees ning mida selline muutus tähendab maale kui elukeskkonnale ja rahvale, kes on harjunud end selle kaudu mõtestama.

Rudolf Sirge oli ajakirjanikutaustaga kirjanik, kes jõudis ajalooromaanini pärast varasemaid teoseid nagu Rahu! Leiba! Maad! ja Häbi südames, kus ta juba uuris ühiskondlikke murranguid ja sotsiaalset ebavõrdsust. Tema elukäik liikus töölisperest Tartu ja välisreiside kaudu tagasi nõukogudeaegsesse kirjandusellu, kus ta töötas ajakirjas Looming ja kirjanike liidus ning sai üheks kanoniseeritud proosaautoriks. Maa ja rahvas on tema loomingus teos, millega ta leiab keerulise tasakaalu ideoloogiliste nõudmiste ja realistliku kujutuse vahel, lubades korraga näha nii ametliku jutustuse kui varjatud traumade jälgi. Romaan pälvis hiljem Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna ning on jäänud üheks keskseks lähtepunktiks, kui räägitakse eesti küla kujutamisest nõukogude aja proosas.