Sõna romantikast

Kogumik koondab esseid ja lühemaid arutlusi, milles autor vaatab romantika mõistet kirjanduse ja keele praktikast lähtuvalt. Teos ei otsi romantikale ühtset definitsiooni, vaid uurib, kuidas sõna töötab eri olukordades: kuidas kujuneb kujundi ja tooni suhe, mis rolli mängivad pärimus, mälu ja rahvalaul ning kuidas tekstis tekib pinge reaalsuse kirjelduse ja kujutlusjõu vahel. Raamat liigub konkreetsete näidete kaudu üldisema mõtlemise juurde: poeemi ehitus viib küsimuseni meetrumist, riimist ja pausist; tõlkimise näide viib mõtteni, millal sõna kannab üle üksnes tähendust ja millal ka kõla ja meeleolu. Nõnda kasvab arutlus, kus keele vorm pole kaunistus, vaid tööriist, mille abil lugeja mõõdab väite paikapidavust. Romantika ei tähenda siin pelgalt tunde tugevdust, vaid vaadet, kuidas keel ise tekitab kauguse ja läheduse, tõsiduse ja mängu.

Raamat seob luulekriitika, poeitika ja kultuurimälu. Autor küsib, millal tekib tekstis traditsioon ning millal on vaja seda katkestada, et mõte edasi liiguks. Arutlused püsivad tekstis endas: vormist tulenev rütm suunab tähendust, kordus kinnitab põhitooni, variatsioon lubab nihke. Samamoodi käsitletakse lugeja rolli: lugeja ei otsi üksnes sõnumit, vaid õpib lugema vaheaegu ja peeneid vormivalikuid, mis loovad tähenduse ka seal, kus seletus vaikib. Romantika mõiste avaneb läbi tööriistade loetelu – meetrum, kujund, intertekst, hääl, adressaat – ja läbi piirjuhtumite, kus poeetiline lahendus seab väitele kontrolli. Nii kujuneb raamatust praktiline käsiraamat, mis õpetab vaatama teksti ehitust enne hinnangut.

Rudolf Rimmel tegeles luule, kriitika ja publitsistikaga. Tema kirjutistes seostub poeetiline distsipliin arusaamaga, et ühiskondlik ruum ja keelekäik mõjutavad teineteist. Autor keskendus sellele, kuidas vorm sunnib mõtet täpsemaks ning kuidas traditsioon ei ole koorem, vaid proovikivi. Tema arutelud hoiavad fookust töövõtetel: kuidas kujuneb stroof, millal on paus vajalik, millal tuleb loobuda efektist ja valida lihtne lause. Nii saab romantika käsitlusest lähenemine, mis suunab lugejat vaatama teksti kui toimivat mehhanismi, mitte üksnes meeleolu kandjat, ning nägema, kuidas vorm ja mõte käivad koos.