Ööpoeem. Vaikus. Poeem ja luuletused

Rudolf Rimmeli luulekogumik „Ööpoeem. Vaikus“ ühendab kahes osas avaldatud poeemi ja valiku lüürilisi luuletusi, mis käsitlevad inimese sisemaailma, vaikuse tähendust ja öö metafüüsilist mõõdet. Kogumiku nimiluuletus „Ööpoeem“ on mõtisklev ja rütmiliselt kindel teos, milles öö ei ole pelgalt ajamõõde, vaid vaimne seisund, mille kaudu autor uurib eksistentsiaalseid küsimusi. Öö kui motiiv kordub läbi kogu kogu, tuues esile selle vaikuse, ängi ja võimaluse enesevaatluseks. „Vaikus“ omakorda toob esile vastupidise impulsi – vaikust mitte kui tühjust, vaid kui süvenemist ja eluhoiakut, kus sõnad ja tähendused omandavad erilise kaalu.

Kogu lüüriline osa väljendab introspektiivset ja sageli meditatiivset hoiakut. Rimmeli värsid liiguvad kindlas rütmis, vältides liialdusi ja säilitades mõtteka keskendumise. Tema keelekasutus on ökonoomne, ent mitte kuiv – ta laseb sõnadel kõlada nagu kõnel vaikuses. Teemadena korduvad aeg, üksindus, igatsus, eluloo kaduvus ja igaviku aimdus. Luuletaja ei ava ennast vahetult, vaid pigem varjatud kujundite ja vihjete kaudu, eelistades mõistukõnet otsesele ülestunnistusele. See lähenemine annab tekstidele teatava vaimse tiheduse, milles lugeja saab viibida justkui aeglaselt avanevas ruumis.

Rudolf Rimmel (1929–2003) oli eesti luuletaja ja esseist, kelle loomingut iseloomustab vaimne ja filosoofiline süvenemine. Tema debüüt luuletajana toimus 1950. aastatel, ent laiem tuntus saabus hiljem, kui tema luule hakkas sügavamalt tegelema inimese olemise tähenduse ja metafüüsiliste küsimustega. Rimmel oli ka kultuurikriitik ja kirjanduse mõtestaja, kelle tekstides on sageli tajutav pingeväli vaimsuse ja argireaalsuse vahel. „Ööpoeem. Vaikus“ on üks tema varasematest, ent läbimõeldumatest kogudest, milles väljendub autori püüdlus ühendada poeetiline keel ja vaimne otsing.