Ohvrikivi

Rudolf Rimmeli luulekogu „Ohvrikivi“ ilmus 1970. aastate alguses ning koondab endas valikut autori tollasest loomingust. Teos jätkab Rimmeli varasemates kogudes välja kujunenud poeetilist joont, kus vahelduvad intiimsed mõtisklused, ühiskondlikud allusioonid ja ajaloost kantud motiivid. Kogu keskmes on inimese sisemine dialoog oma mineviku, oleviku ja tulevikuga, kusjuures korduvad teemadeks on kaduvus, mäletamine ja ohvri idee. Luule on sageli lühivormiline, kujundlik ning jätab palju ruumi lugeja enda tõlgendustele.

„Ohvrikivi“ seob endas nii isikliku kui ka rahvusliku mõõtme. Ühelt poolt leiab sealt intiimseid hetki, kus autor kõneleb üksildusest ja sisemisest pingest, teisalt on luuletustes kohal ajalugu ja kollektiivne mälestus, mis suhestub eesti kultuuritraditsiooniga. Sümboolne pealkiri viitab pühapaigale ja ohverdustseremooniale, mistõttu omandavad tekstid ka rituaalse alatooni. Keel on napp ja kohati karm, kuid samas läbitungiv, luues kujundeid, mis mõjuvad nii pildiliselt kui ka emotsionaalselt. Lugejale pakutakse poeetilist ruumi, kus võib kohata nii igatsust kui ka lepitust.

Rudolf Rimmel (1937–2003) oli eesti luuletaja ja ajakirjanik, kelle loomingus põimusid isiklik ja rahvuslik temaatika. Ta avaldas mitmeid luulekogusid, mille kaudu kujunes välja tema selge ja otsekohene stiil. Rimmeli loomingut on iseloomustatud kui sisendusjõulist ja vahel isegi manifestlikku, ent samas ka intiimselt tundlikku. Lisaks kirjanduslikule tegevusele tegutses ta ajakirjanduses, kus oli tuntud kui otsekohese sõnakasutuse ja iseseisva hoiaku poolest. „Ohvrikivi“ on üks tema olulisemaid varasemaid kogusid, mis aitas kinnistada tema kohta eesti luulemaastikul.