Surematus

Rudolf G. Bindingu teos „Surematus“ (*Unsterblichkeit*) on filosoofilise alatooniga jutustus, mis käsitleb elu ja surma piire, inimese igatsust kestvuse järele ning surematuse kui idee paradoksaalset tähendust. Kirjutatud saksa keeles ning eesti keeles avaldatud 1929. aastal kirjastuse Loodus poolt, esindab see teos oma aja mõttelisi otsinguid ja sisekaemuslikku kirjandusstiili. Lugu ei keskendu konkreetsele sündmustikule, vaid pigem arutlusele ja kujundlikele stseenidele, milles peegeldub peategelase, sageli autori alter ego’na mõistetava kuju, mõtisklus inimese olemasolu lõplikkuse üle.

Teose ülesehitus on esseistlik ja meditatiivne, tekst liigub argielu vaatluste, mälestuste ja kujutluste vahel. Surematus ei esine siin mitte fantastilise igavese eluna, vaid ideena, mis seisneb mõjus, mille inimene jätab endast teistesse – olgu selleks teod, sõnad või mälestused. Binding vaatleb seda mõistet eetilisest ja eksistentsiaalsest vaatenurgast, rõhutades, et inimlik surematus ei seisne kehalises kestvuses, vaid vaimses kohalolus, mis püsib aja ja surma kiuste. Tekstis on tugevalt tunnetatav vaikne kurbus, ent ka leppimine inimese haprusega.

Rudolf Georg Binding (1867–1938) oli saksa kirjanik ja ohvitser, kelle looming ühendab konservatiivse maailmavaate ja sügava huvi inimese siseilma vastu. Teda iseloomustab väljapeetud keelekasutus ja väärikas, mõõdetud stiil. Kuigi ta ei kuulunud ekspressionistide ega modernistide ringi, on tema mõtisklev ja klassitsistlik kirjutusviis leidnud koha 20. sajandi alguse saksa kirjanduses. „Surematus“ sobitub hästi tema loomingu tuuma – see on vaimne ja eetiline tekst, mis kutsub lugejat järele mõtlema elu väärtuse, aja tähenduse ja inimese moraalse vastutuse üle.