Kuidas ma karule nime panin

Slovaki lastekirjanik Rudo Moric viib lugeja oma teoses „Kuidas ma karule nime panin“ otse metsa, kus väikese poisi ja metsloomade vahel areneb lihtne ja soe suhe. Jutustuse keskmes on looduse ja lapse vaheline kokkupuutepunkt, mille kaudu saab noor lugeja osa metsiku maailma rütmidest ja rahust. Peategelaseks on väike poiss, kes satub olukorda, kus ta saab endale ootamatu sõbra – karupoja. See hetk, kui tuleb hakata mõtlema nime panemisele, muutub raamatus keskseks sümboliks, kandes endas hoolivust, mõistmist ja lapse kujutlusvõime piiritust.

Raamatus on mitu lühikest ja lihtsasti mõistetavat lugu, mille kaudu avanevad looduse toimemehhanismid ja metsloomade eluviisid. Morici kirjutamislaad on selge ja maalähedane, suunatud eelkõige nooremale lugejale, kuid samas jääb igas loos ruumi ka väikesteks filosoofilisteks mõtisklusteks. Jutustused sobivad ettelugemiseks ja aruteluks täiskasvanute ja laste vahel, olles ühtaegu harivad ja kaasahaaravad. Metsaelu on kujutatud realistlikult, kuid läbi lapsemeelse pilgu, milles on säilinud avastamisrõõm ja usaldus eluslooduse vastu. Iga lugu kujuneb väikseks õppetunniks, kus ei puudu ka mängulisus ja huumorimeel.

Rudo Moric (1921–1985) oli tuntud Slovakkia lastekirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus on keskne koht loodusel, lapsemeelsel elutunnetusel ja väikese inimese sisemaailma kujutamisel. Tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde ja need on leidnud sooja vastuvõtu eri rahvusest lugejate seas. Moric oskas luua lugusid, kus lihtne igapäevane sündmus muutub millekski tähenduslikumaks – kohtumiseks iseendaga, teistega ja maailmaga, mis meid ümbritseb. Eesti keeles ilmus „Kuidas ma karule nime panin“ kirjastuselt Eesti Raamat, olles üks esimesi tema tõlgitud teoseid meie kultuuriruumi.