Jahipaunast

Rudo Morići jutukogu „Jahipaunast“ toob lugejani lood, mis pärinevad autori isiklikest jahielamustest ning laiemalt loodusvaatlustest. Teos on üles ehitatud kui meenutuste sari, milles kajastuvad Sloveenia maastikud, külaelu ning loodushoiu ja jahi seosed. Kuigi jahipidamine on keskne motiiv, ei ole raamat ainult kütijuttude kogu. Pigem pakub see sissevaadet inimese ja looduse vahelistesse suhetesse, kus looma jälitamine, kohatahtlikud kohtumised ja metsaelu kulg saavad allegoorilise mõõtme. Iga jutt jutustab eraldiseisva loo, kuid neid seob peategelaseks olev tundlik ja tähelepanelik vaatleja, kes ei jahti mitte ainult saaki, vaid ka vaikust, mõistmist ja rahu.

Morići lood on tihti jutustatud vaoshoitud, kuid kujundirikka keelekasutusega, mis võimaldab lugejal tajuda looduse detailide ilu ja looduslike olukordade pinget. Looduse rütmide ja metsasündmuste kirjeldustes peitub teatav rännakuline tempo: jahimees kui jutustaja liigub ajas ja ruumis, meenutades nooruspõlve kogemusi, ootamatuid kohtumisi metsloomadega ning jahiõhtute vaikseid järelemõtlemisi. Loomad ei ole lugudes pelgalt objektid, vaid osalised, kelle käitumine ja kohalolu kannavad sageli inimliku tähenduse. Ka jahi- ja metsandusteadmisi sisaldavad kirjeldused annavad jutustustele realistliku ja hariva mõõtme.

Rudo Moric (1904–1993) oli sloveeni kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus on oluline koht looduse ja maainimese elu kujutamisel. Tema teosed ammutavad inspiratsiooni Sloveenia mägedest, küladest ja jahimehe kogemustest, ent ei piirdu kitsalt realistliku stiiliga. Moricil on oskus lühivormi kaudu luua sügavalt emotsionaalseid ja mõtisklevaid hetki, milles kajastub inimese eksistents looduse osana. „Jahipaunast“ on hea näide sellest, kuidas jahilood võivad olla sama palju inimese siseilma peegeldus kui kirjeldus välisest maailmast.