Päev, mil me kadusime

Rosie Walshi romaan „Päev, mil me kadusime” põimib kahe naise – Annie ja Kate’i – elu traagika ja lootuse keerukaks psühholoogiliseks looks. Mõlemal on minevik, mida nad üritavad varjata, ja saladused, mis on kujundanud nende oleviku. Annie elab oma süütundega, mis on nii ränk, et ta ei suuda seda isegi sõnadesse panna, samas kui Kate püüab üles ehitada uut elu, lootes unustada kõik, mis teda kunagi purustas. Walsh loob maailma, kus tegelased liiguvad pealtnäha tavapärases argipäevas, kuid iga žest ja paus reedab varjatud valu. Lugu avaneb vahelduvate vaatenurkade kaudu, mis hoiab pinget ja laseb minevikul aegamööda esile kerkida, kuni lugeja taipab, et nende elud on seotud sügavamalt, kui esmapilgul tundub. See on romaan andestusest, eneseleidmisest ja sellest, kuidas üksainus otsus võib kujundada terve tuleviku.

Teos liigub aeglaselt süvenedes, keskendudes eelkõige tegelaste sisemisele arengule ja nende katsetele leida rahu. Rosie Walsh kujutab vaimset paranemist ja armastuse jõudu ilma liigse sentimentaalsuseta, rõhutades, et taastumine ei ole sirgjooneline. Lugu puudutab ka sõpruse haprust – kuidas mineviku reetmised võivad jääda kehtima ka siis, kui inimesed on ammu lahku kasvanud. Nii Annie kui Kate seisavad silmitsi sama küsimusega: kas on võimalik uuesti elada, kui oled kord juba kõik kaotanud? Autor kasutab tundlikku, ent kindlakäelist jutustamislaadi, sidudes romantilise ja psühholoogilise mõõtme. Pinge kasvab just läbi vaikuse ja ütlemata jäänu, mitte väliste sündmuste. Lõpp ei paku mitte niivõrd üllatust kui lunastust, tuues kokku kõik need killud, mis olid loo alguses tundunud lahutamatud.

Rosie Walsh on inglise kirjanik, kes on tuntud oma emotsionaalselt täpsete ja inimliku soojusega kirjutatud romaanide poolest. Enne kirjanikuteed töötas ta televisioonis ja dokumentalistina, mis kajastub ka tema oskuses luua realistlikke karaktereid ja elulisi olukordi. Rahvusvahelist tuntust tõi talle romaan „Ilma ainsagi sõnata” („The Man Who Didn’t Call”), mida on tõlgitud kümnetesse keeltesse. „Päev, mil me kadusime” ilmus algselt varjunime Lucy Robinson all, näidates tema teistsugust, varjatumalt melanhoolset kirjutamislaadi. Walsh uurib oma loomingus inimliku sideme habrast olemust – kuidas armastus ja kaotus võivad eksisteerida üheaegselt ning kuidas minevik, ükskõik kui valus, on alati osa inimese terviklikkusest. Tema teosed on mõtlikud ja empaatilised, keskendudes sellele, kuidas inimene õpib end uuesti usaldama.