Veski tammil

Romulus Tiituse jutukogu „Veski tammil“ kuulub 1950. aastate alguse eesti proosakirjanduse hulka, mis kujunes osaliselt uue ühiskondliku korra raamides ja ideoloogiliste ootuste taustal. Teoses koonduvad lühivormilised lood, mille tegevus leiab aset valdavalt maapiirkondades, kus inimesed kohanevad sõjajärgsete muutustega ning püüavad taastada tavapärast elu. Pealkirjalugu „Veski tammil“ viitab loodusmotiivile, mis ühendab endas nii konkreetse keskkonna – veski ümbruse kui ka tähendusliku paiga, kus aset leiavad kohtumised, otsused ja sisemised pöörded. Palades vahelduvad kirjeldused igapäevatööst ja suhtlusest eksistentsiaalsemate mõtisklustega, peegeldades nii isiklikke kui üldisemaid siirdeid.

Tiituse kirjutamislaad on vaoshoitud ja realistik, püüdes jääda truuks nii olustikule kui kõnepruugile. Tema tegelased on sageli tavalised inimesed – talupojad, töömehed, noored otsingul –, kelle elus ei juhtu suuri murranguid, kuid kelle sisemised valikud ja suhted määravad loo emotsionaalse kaalu. Läbi väikeste sündmuste avaneb lugejale elu, milles püsivad looduse tsüklilisus ja inimlike tunnete universaalsus. Mitmes loos leidub varjatud pingeid mineviku ja uue korra vahel, kuid need on pigem allhoovusena taustal kui otseselt konflikti keskmes. Tiitus ei moraliseeri, vaid laseb sündmustel kulgeda oma rütmis, justkui looduse enda taktiga kooskõlas.

Romulus Tiitus (1902–1976) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal looduse ja inimese suhte kujutamine. Tema varasemad tekstid ilmusid juba 1920. ja 1930. aastatel, ent sõjajärgsel perioodil kohanes ta uute oludega, jätkates kirjandustööd valdavalt realistlikus laadis. „Veski tammil“ peegeldab seda kohandumist, ühendades autori varasema loodusetundliku proosastiili nõukogude aja olustiku ja temaatikaga. Tiituse tugevuseks oli oskus luua atmosfääri – vaikse elu pealispinna all kumav emotsionaalne sügavus teeb tema lühilugudest rohkemat kui pelgalt eluolukirjeldused.