Donja Bárbara

Donja Bárbara on Rómulo Gallegose romaan, mis viib lugeja Venetsueela llano soomaastikele ja taludesse kahekümnenda sajandi esimestel aastakümnetel, kui riik on veel valdavalt agraarne ja raudtee tähistab piiri mahajäänud maaelu ja uue korra vahel. Loo keskmes on noor jurist Santos Luzardo, kes naaseb pärast aastaid Caracasest Altamira mõisamaadele, et vana perekonnaomandiga korda teha. Kohale jõudes avastab ta, et piirkonda valitseb jõhkruse ja hirmu abil naabrusesse juurdunud maaomanik Donja Bárbara, kellele alluvad nii mehed kui piirid. Altamira ja naabermõisade ümber kujuneb võitlus selle üle, kas maa kuulub seadusele või sellele, kes julgeb kõige enam jõudu kasutada. Romaan jälgib, kuidas linlik haridus ja juristi mõtlemine puutuvad kokku ruumiga, kus otsused sünnivad pigem noa, kuulujutu ja ebausu toel.

Teos arendab vastanduse, milles Donja Bárbara kehastab loodusjõuga sarnanevat, kontrollimatut võimu ja Santos Luzardo üritab esindada korda, kirjalikke lepinguid ja vastutust. Llanod ei ole vaid taust, vaid omaette tegelane, mille üleujutused ja kuumaperioodid määravad töö, rände ja vägivalla rütmi. Karjused, väiksemad maapidajad, sulased ja õigusmehed liigutavad süžeed edasi nii kohtus kui jõekääru ääres peetavatel kokkusaamistel. Armastuse, hirmu ja omandi üle peetavad vaidlused näitavad, kui raskesti saab vana käitumisviisi asendada millegi muuga, isegi siis, kui seaduslik omanik on formaalselt tugevamal positsioonil. Raamat ei piirdu vastasseisuga hea ja halva vahel, vaid näitab, kuidas sama inimene võib olla korraga nii ohver kui kasusaaja, sõltuvalt sellest, millisel hetkel jutustaja ta vaatevälja toob.

Rómulo Gallegos oli Caracasest pärit kirjanik ja poliitik, keda peetakse üheks olulisemaks Venetsueela proosaautoriks kahekümnendal sajandil. Ta töötas raudteeametniku, õpetaja ja koolijuhina ning osales seejärel riigielus saadiku ja lühikest aega ka presidendina, enne kui riigipööre ta ametist kõrvaldas ja sundis pagulusse Hispaaniasse, hiljem Kuubale ja Mehhikosse. Kirjanikutöös keskendus ta peamiselt maapiirkondadele ja talurahva ning uue riigikorra kokkupõrkele; lisaks Donja Bárbarale on tuntud romaanid La trepadora, Cantaclaro ja Canaima. Gallegose loomingus põimuvad poliitiline kogemus, õpetajatöö ja tähelepanelik pilk maastiku ning inimeste käitumise vahelistele seostele, nii et üksik mõis või jõelõik saab kanda terve riigi vaidlusi iseenda tuleviku üle.