Loojanguvana

Romualdas Granauskase novellikogu „Loojanguvana“, mis ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas 1976. aastal, koondab lühiproosat, milles väljendub autori sügav side Leedu maaelu, inimtüüpide ja aja kulgemise tajumisega. Tegu on teosega, kus traditsiooniline maailmataju põrkab moderniseeruva argireaalsusega, kuid mitte konfliktis, vaid vaikses, sageli melanhoolses nihkes. Granauskas kujutab oma tegelasi – talupoegi, vanureid, noori otsijaid – inimlikult ja mõõdukalt, vältides skemaatilisust ning lastes nende eludel hargneda vaiksete detailide ja igapäevase rütmi kaudu.

Kogumiku läbivaks jooneks on põlvkondade vaheline kaugus ja vaikus: nooremad tegelased tajuvad lahknevust oma vanemate või vanavanemate elutundest, samas kui vanema põlvkonna esindajad püüavad säilitada midagi kestvat maailmas, mis üha enam muutub. „Loojanguvana“ pealkiri ise viitab hämarusele, eluõhtu rahulikule, kuid mitte lootusetule seisundile. Granauskase keel on poeetiline, kuid lihtne; ta kirjutab nappide vahenditega, lastes sügavamal emotsionaalsel kihil tekkida ridade vahele. Tema Leedu küla pole ainult geograafiline ruum, vaid vaimne seisund, mida määratlevad aeg, töö, loodus ja mäletamine.

Romualdas Granauskas (1939–2014) oli üks olulisemaid 20. sajandi teise poole Leedu proosakirjanikke, kelle loomingus põimuvad sotsiaalne tundlikkus ja sügav isiklik maailmataju. Tema teoseid iseloomustab kohaliku eluolu aus kujutamine, ilma idealiseerimise või liigselt moraliseeriva toonita. „Loojanguvana“ kuulub tema varasemasse loomingusse, kuid kannab juba neid jooni, mis kujundasid tema hilisema tunnustuse: oskus vaadelda inimest vaikuses, kõhkluses ja seotuna maastiku, keele ja ajaga, mis jääb temast väljapoole, ent millele ta siiski kuulub.