Annette ja Sylvie

Ükski tema sõpradest ei teadnud, et ta oli koju jõudnud. Ta ei avanud ühtki kirja. Päevade kaupa ei väljunud ta oma tubadest. Vana tädi oli harjunud teda mitte mõistma ega muretsenud selle üle. Annette'i väline elu näis katkestatud olevat. Teine - salajane - oli seda intensiivsem. Tema vaikimine varjas haavatud kire äikesi. Ta pidi üksi olema, et anduda neile kuni rammestuseni. Pärast nende möödumist oli ta roidunud ja väsinud, ta suu oli kuiv, ta laup õhetas, käed-jalad olid jääkülmad. Järgnes toibumisajajärk ränkade unenägudega. Päevade kaupa unistas ta ega katsunud oma mõtteid juhtida. Ta oli mitmesuguste erutuste meelevalla all ... Sünge nukrameelsus, kibe magusus, petetud lootused, südant võpatama panevad mälestuste välgatused, meeleheite-, solvatud uhkuse ja kirehood ning paratamatusetunne Saatuse ees, mis kõik jõupingutused asjatuks muudab - algul masendav, siis tardumuseks muutuv tunne, mille jäika kurbusesse segunes imelikku iharust...Ta ei saanud aru ... Sel ööl nägi ta end unes jälle paisuvate pungadega metsas. Ta oli üksi. Ta jooksis läbi padriku. Puude oksad hakkasid ta kleidist kinni; niisked põõsad haarasid selle järele; ta kiskus end lahti, kuid käristas seejuures oma riided katki; ta nägi oma häbiks, et on poolalasti. Ta tõmbus küüru, et end katta oma seeliku räbalatega. Ja siis nägi ta maas enda ees piklikku korvi päikesepaisteliste lehtede kuhja all.
Nimeka prantsuse kirjaniku Romain Rolland’i (1866-1944) romaan on romaanitsükli “Võlutud hing” esimene raamat.
Romaani algul saame tuttavaks ühe peategelase, noore neiu Annette Riviere’iga, kes on hiljuti kaotanud oma isa, Pariisi tuntud arhitekti Raoyl Riviere’i.