Elu alles ees

„Elu alles ees“ on Romain Gary (Émile Ajari pseudonüümi all) kirjutatud romaan, mis ilmus esmakordselt 1975. aastal ja pälvis samal aastal ka Goncourt’i auhinna. Teos jutustab Pariisis elavast vanast juuditarist, endisest prostituudist Rosast, kes kasvatab oma kodus lapsi, kelle vanemad ei saa või ei taha neid ise kasvatada. Üheks neist on araabia päritolu poiss Momo, kelle vaatepunktist lugu avanebki. Rosa korter muutub paigaks, kus ühinevad ühiskonna äärealade inimeste lood, valud ja igatsused. Romaan kõneleb hoolimisest ja inimlikkusest maailmas, kus materiaalse heaolu kõrval kipub kaduma sügavam tähendus ja kaastunne.

Lugu ei piirdu üksnes konkreetsete tegelaste saatustega, vaid peegeldab ka 20. sajandi teise poole Euroopa ühiskonna varjupooli. Gary osutab heaoluühiskonna paradoksidele: hoolimata institutsioonidest ja sotsiaalsest toest jäävad inimesed tihti üksi, otsides turvatunnet inimlikust läheduse ja armastuse kaudu. Vana Rosa elu ja Momo kasvamine on samas ka allegooria inimväärikuse ja lootuse püsimisele, isegi kui ümbritsev maailm tundub ükskõikne. Raamat liigutab oma siira ja ausa tooniga, sidudes sotsiaalse kriitika sügava humaansusega.

Romain Gary (1914–1980) oli Leedus sündinud prantsuse kirjanik, diplomaat ja stsenarist, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse nii oma proosa kui ka esinemistega avalikkuses. Ta on ainus autor, kes on pälvinud Goncourt’i auhinna kahel korral – esimest korda oma nime all ja teist korda pseudonüümi Émile Ajar all, mille alt ta kirjutas just romaani „Elu alles ees“. Gary loomingut iseloomustab terav ühiskonnatundlikkus, iroonia ja sügav inimlikkus. Tema teosed avavad sageli Euroopa kultuuri ja poliitika valupunkte, ent samas toovad esile inimese võime säilitada väärikus ja lootus ka kõige raskemates olukordades.