Asemik

„Asemik” on Rolf Hochhuthi tuntud näidend, mis avab Teise maailmasõja aegseid valusaid teemasid, asetades keskmesse katoliku kiriku rolli ja paavst Pius XII tegevuse või tegevusetuse natsismiga seotud kuritegude suhtes. Teos ei piirdu pelgalt konkreetsete ajalooliste sündmuste taaslavastamisega, vaid käsitleb laiemalt vastutuse ja valikute küsimust ajas, kus inimsusevastased kuriteod toimusid sageli vaikiva tunnistaja pilgu all. Autor seadis oma näidendi kaudu kahtluse alla arusaama, et ajaloo voolus inimene või institutsioon ei saa midagi muuta – ta rõhutab, et igaühel on vastutus ja võimalus teha valikuid, ka kõige keerulisemates oludes.

Näidend äratas ilmudes suurt vastukaja, kuna see kritiseeris otseselt kiriklikke institutsioone, pannes ka publiku iseenda moraalse positsiooni üle järele mõtlema. „Asemik” ei paku valmis vastuseid, vaid toob lavale dilemmad: kas vaikus tähendab süüd? kas vaikimine võib olla strateegia või on see alati reetmine? Selliste küsimuste kaudu tõuseb teos poliitilise ja ajaloolise käsitluse kõrval esile eelkõige eetilise arutluse vormina. Näidend näitab, et ka näiliselt kaugetel institutsioonidel on oma osa inimkonna ajaloos ning nende tegevusetus või otsused võivad mõjutada miljonite inimeste saatust.

Rolf Hochhuth (1931–2020) oli saksa dramaturg ja proosakirjanik, kes sai rahvusvaheliselt tuntuks just „Asemiku” kaudu. Tema loomingut iseloomustab dokumentaalse teatri laad, kus ajaloolised faktid ja tegelased põimuvad kunstilise tõlgendusega. Hochhuthi teosed on sageli tekitanud tuliseid vaidlusi, sest need tõstatavad teravalt küsimusi moraalist, vastutusest ja ajaloo tõlgendamisest. „Asemik” on tema kõige mõjukam töö, mis mõjutas nii 20. sajandi teatri arengut kui ka avalikku arutelu kiriku ja poliitiliste institutsioonide rollist ajaloolistes tragöödiates.