Õed-vennad Tannerid

Robert Walseri romaan „Õed-vennad Tannerid“ viib lugeja Šveitsi väikekodanliku ühiskonna servaaladele, kus peategelase, Simon Tanneri, elu ja mõtted hargnevad isepäises ja lünklikus rütmis. Loo keskmes ei ole klassikaline sündmustik, vaid pigem sisemine liikumine, mis kajastub noore mehe rännakutes töökohtade, suhete ja iseenda arusaamade vahel. Simon on idealist, unistaja ja protestija, kes ei soovi alluda ühiskondlikele ootustele ning otsib vabadust olemise viisis, mitte positsioonis. Tema suhted pereliikmetega – vendade ja õdedega – toovad esile nii hoolivust kui võõrandumist, osutades inimese püüdele mõista oma kohta lähedaste seas ja ühiskonnas laiemalt.

Walseri stiil on tundlik ja läbivalt poeetiline, sageli heitlik, justkui katkestustega sisekõne. Romaanis puudub tugev süžeejoon, selle asemel areneb tekst fragmentaarselt, hüpeldes ühest episoodist teise. See võte peegeldab peategelase isiksust – hajusat ja siirast, mõtestavat, kuid mitte alati eesmärgile suunatud. Lugeja satub Tanneri mõttekäikude, kõhkluste ja vaimsete rännakute keskele, kus proosavorm saavutab sageli luulelise intensiivsuse. Tegemist ei ole mitte sotsiaalse kriitika või ühiskondliku analüüsiga, vaid pigem eksistentsiaalse päevikuga, kus lihtne keelekasutus kannab keerukaid tundeid ja ideid.

Robert Walser (1878–1956) oli šveitsi kirjanik, keda tema eluajal hinnati küll tagasihoidlikult, kuid kelle looming on hiljem osutunud oluliseks mõjutajaks 20. sajandi modernistidele. Tema teoseid iseloomustab vaimne peenus, tagasihoidlikkus ja argipäevase kujutamine kergelt nihkes perspektiivist. „Õed-vennad Tannerid“ ilmus esmakordselt 1907. aastal ning kuulub tema varasemate, kuid sisuliselt küpsete tööde hulka. Eesti keeles avaldatud tõlge annab ligipääsu autorile, kelle häält on peetud üheks vaiksemaks, ent sügavamaks Euroopa kirjanduse modernistlikus kooris.