Ühe ahvi lugu

Robert Vaidlo jutustus „Ühe ahvi lugu“ viib lugeja seikluslikule ja humoorikale rännakule läbi ühe erakordse tegelase – inimliku ja aruka ahvi – silmade. Tegu pole tavalise loomaloo ega pelgalt lastekirjandusega, vaid pigem allegoorilise ja satiirilise teosega, milles autor vaatleb ühiskonda, inimeseks olemist ja tsivilisatsiooni arengu paradokse läbi veidra, ent mõtlemapaneva vaatepunkti. Peategelane, ahv nimega Bobo, satub inimeste maailma, kus teda mitte ainult ei mõisteta, vaid tihti ka kuritarvitatakse, ent samas pakub see maailm talle ka võimalusi, mille kaudu ta suudab end tõestada ja leida oma koha.

Loo narratiiv kulgeb vaheldumisi koomiliste ja tõsiste olukordade vahel, peegeldades sageli inimese käitumise vastuolulisust. Bobo ei jää passiivseks vaatlejaks, vaid püüab aktiivselt inimesi mõista, nendega suhelda ja isegi nende ühiskonnas hakkama saada. Just läbi tema kogenematu, ent tähelepaneliku pilgu tõusevad esile inimühiskonna veidrused ja võõrandumine loodusest. Vaidlo ei loobi moraali, vaid laseb sündmustel ise kõneleda, toetudes elavale dialoogile ja teravale tähelepanekuvõimele. Loo lõpp ei paku klassikalist lahendust, vaid jätab õhku küsimusi, mida lugeja saab endaga kaasa võtta.

Robert Vaidlo (1921–2004) oli eesti ajakirjanik ja kirjanik, kelle loomingus on kesksel kohal huumor ja sotsiaalne satiir. Tema teosed on sageli adresseeritud nooremale lugejaskonnale, ent sisaldavad kihte, mis kõnetavad ka täiskasvanuid. Tuntud on ta näiteks raamatute „Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis“ ning „Kessu ja Tripp“ kaudu, kuid ka „Ühe ahvi lugu“ on hea näide tema oskusest põimida lihtsasse vormi sügavam ühiskonnakriitiline sõnum. Vaidlo stiil on vaimukas, sageli üle võlli viidud absurdi piiril, ent alati siiras ja terane.