Teed viivad alati kuhugi

Robert Vaidlo lasteraamat „Teed viivad alati kuhugi” ühendab realistliku jutustuse seiklusliku meelelaadi ja empaatilise pilguga maailma vaatlemise. Peategelaseks on noor poiss, kelle argipäevased ettevõtmised ja mõttemängud moodustavad loo telje. Teos ei keskendu suurejoonelistele sündmustele, vaid suunab tähelepanu igapäevastele kogemustele, mis lapse silmis võivad olla sama põnevad kui kauged seiklused. Vaidlo kirjutamislaad on lihtne ja vahetu, sobitudes hästi noorele lugejale, samas sisaldub tekstis ka elu üle arutlevaid elemente, mis muudavad loo mitmekihiliseks.

Raamatu pealkiri osutab avastamisele, liikumisele ja muutumisele – need on teemad, mis läbivad kogu jutustust. Laps tajub maailma veel kui paindlikku ja kujundatavat ruumi, kus iga tee, olgu see koolitee, metsarada või kujutlusvõimeline suund, viib kuhugi olulise juurde. Teekond ise muutub sisemiseks kasvamise vormiks, mille kaudu peategelane kogeb vastutust, sõprust ja enda arusaamade kujunemist. Vaidlo suudab panna lugeja märkama väikseid detaile ning väärtustama neid vaikseid hetki, mis sageli jäävad tähelepanuta. Kuigi tegevus toimub üsna tavalises keskkonnas, loovad autori kujundlik keel ja lapsemeelne loogika loole erilise tooni.

Robert Vaidlo (1921–2004) oli armastatud eesti lastekirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingut iseloomustab huumor, elutarkus ja soe suhtumine lapse maailma. Ta kirjutas nii noorematele kui vanematele lastele, sidudes realistlikke olukordi sageli fantaasiaga. Vaidlo tundis hästi lapse mõttemaailma ja oskas sellele loovalt vastata, hoides samas ka moraalse selgroo tugevana. „Teed viivad alati kuhugi” kuulub tema realistlikumate teoste hulka ning näitab autorit tähelepaneliku eluvaatlejana, kelle jaoks iga argine hetk võib peita endas suuremat tähendust.