Kasvandik Törlessi hingeheitlused

Robert Musili romaan „Kasvandik Törlessi hingeheitlused“ on varajane ja mõjus psühholoogiline sissevaade nooruki sisemaailma, asetatuna rangelt struktureeritud sõjaväelisse internaatkooli Austro-Ungari impeeriumi hilisajal. Teose keskmes on noor õpilane Törless, kelle vaimne ja moraalne areng toimub isolatsioonisüsteemis, kus distsipliin ja allumine suruvad alla individuaalseid kahtlusi ja sisemist rahutust. Törlessi enesevaatlused, ebakindlus ja püüdlused mõista oma tundeid ja instinkte viivad teda piirialadele, kus mõistus ja iha, õiglus ja julmus, normaalsus ja perverssus põrkuvad vastuolulises pingeväljas.

Romaan käsitleb ühtaegu inimese arengut ja võõrandumist – Törless jälgib ja osaleb kaasõpilaste julmas käitumises, püüdes samas distantseerida end nende tegudest, ent ei leia endas ka jõudu sekkumiseks. Selles vaimses vaakumis kerkib esile Musili käsitlus inimese jagunemisest mõistuseks ja tundeks, ning sellest, kui keeruline on nende kahe vahel tasakaalu leida. Koolikeskkond toimib laboratooriumina, kus noored otsivad, katsetavad ja eksivad, ilma et täiskasvanud sekkuksid või juhendaksid. Musil esitab sündmused tagasihoidliku väljenduslaadiga, kuid sisemiselt sügavalt intensiivselt, jättes ruumi tõlgenduseks ja lugeja moraalsele osalusele.

Robert Musil (1880–1942) oli austria kirjanik ja esseist, keda tuntakse eeskätt monumentaalse romaani „Omadusteta mees“ autorina. „Kasvandik Törlessi hingeheitlused“, tema esimene romaan, ilmus 1906. aastal ning tõi esile Musili huvi psühholoogilise süvakaemuse ja ühiskondlike struktuuride analüüsi vastu. Selles varajases teoses on juba tunda tema hilisemat eksistentsialistlikku ja intellektuaalselt nõudlikku käekirja. Romaan on üks olulisemaid 20. sajandi alguse saksa kirjanduse arengupunkte, mis käsitleb indiviidi eneseotsinguid autoriteetse ja allutava ühiskonna taustal, olles endiselt kõnekas ka tänapäevases maailmas.