Minu kutsu ja mina

Mul on kutsu - pange tähele, et mitte koer, kutsu. Kui ta oleks olnud koer, poleks ma julgenud temast seda raamatut kirjutada. Koeral pole ju tegelikult viga midagi - üks õilsamaid loomi, tunnistan s da, ja äärmiselt sobiv inimese kaaslaseks, sest tal on kiinduv loomus, mida inimene nõuab, ja andestav suhtumine, mida inimene nõuab - kuid koera kõigi tema õilsate omadustega ei saa võrrelda kutsuga.
Mu kutsu on kahtlemata kõige võluvam ja igal viisil meeldivaim kutsu, kes kunagi on sündinud. Mu õel on beebi, keda ta ülistab üsna sarnaste nimedega, kuid muidugi on see naeruväärne, sest tema beebi ei erine millegi poolest tavalistest beebidest, kui välja arvata ehk äge kisa, mida too väga armastab teha, aga minu kutsu on erakordne, täiuslikult ilus ja ainulaadne isend ... Oh, hüva, ma ei räägi enam sellest, sest mu sõbrad tavaliselt naeravad mu üle, kui ma seda ütlen, ja mulle ei meeldi, kui minu üle naerdakse.