Minu kutsu ja mina

Robert Michael Ballantyne’i Minu kutsu ja mina on jutustus, milles autor kujutab koera ja inimese vahelist sidet argiste juhtumuste ja lihtsate seikluste kaudu. Lugu keskendub peategelase ja tema koera igapäevasele kooselule, kus vahelduvad tähelepanekud loodusest, linnamiljööst ja koera käitumisest. Narratiiv järgib koera elu vaatenurki ja reaktsioone, asetades inimese kõrvale pigem jälgija kui suunaja rollis.

Tekst ei ole ainult loomalugu, vaid kajastus ka autori ajastu hoiakutest ja inimese suhtest loomaga. Kirjelduste kaudu antakse edasi nii koera iseloomu kui ka temaga kaasnevaid olukordi, mis peegeldavad peremehe arusaamu ja ootusi. Koer on ühtaegu sõltuv ja iseseisev, reageeriv ja mõjutav, muutes loo tasapisi kahepoolseks suhtekirjelduseks.

Raamat sobitub 19. sajandi algupärase inglise proosa hulka, kus rõhk ei ole tempokal tegevusel, vaid vaatluse rütmil ja kirjeldaval keelel. Lugu ei püüdle sügava konfliktini ega moraalse järelduseni, vaid toimib tähelepanekutena, mis koos moodustavad pildi sellest, kuidas looma ja inimese kooselu võib avada vaikseid, ent kestvaid suhteid ja vastastikust mõistmist.