Laatsaruslaps

Robert Mawsoni romaan „Laatsaruslaps” põimib kaasaegse meditsiini, moraali ja inimliku lootuse teemad üheks lugupeetud, kuid emotsionaalselt laetud jutustuseks. Teose keskmes on kuueaastane Frankie, kes pärast ränka autoõnnetust on langenud sügavasse koomasse. Lootusetuna näiv olukord tõmbab loosse mitmeid osapooli – pere, arstid ja teadlased –, kellest igaühel on oma vaatenurk, huvid ja eetilised kaalutlused. Kui aga üks alternatiivsete ravimeetodite uurija hakkab lapse seisundis paranemise märke märkama, käivitub sündmuste jada, kus usk, teadus ja armastus põrkuvad ootamatutes suundades.

Romaani ülesehitus vaheldub teadusliku argumentatsiooni, psühholoogilise pinge ja vahetu emotsionaalsuse vahel. Mawson toob esile, kuidas meditsiinilised otsused ei ole kunagi vaid tehnilised, vaid nendega kaasnevad eksistentsiaalsed küsimused elu väärtusest, lootusest ja eetilisest vastutusest. Samal ajal süveneb ta ka vanemate sisemisse maailma – eriti Frankie ema traagikasse ja süümepiinadesse –, ning näitab, kui habras on piir lootuse ja meeleheite, uskumatuse ja imede vahel. Mawson ei anna lihtsaid vastuseid, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema: kas kõik, mida teadus ei oska seletada, on võimatu või on olemas veel midagi, mis jääb mõõtmatu ja seletamatu varju?

Robert Mawson, briti päritolu autor, kelle kirjutamisstiil ühendab jutustava lihtsuse ja filosoofilise sügavuse, saavutas „Laatsaruslapsega” rahvusvahelise tuntuse. Tegu on tema kõige tuntuma teosega, mida on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja arutatud laiemaltki kui pelgalt ilukirjandus – seda on käsitletud ka eetiliste ja meditsiinifilosoofiliste teemade kontekstis. Mawsoni käekirja iseloomustab inimliku mõõtme keskne roll ning soov esitada moraalselt keerulisi olukordi ausalt ja ilma liigse patose või sensatsioonita. „Laatsaruslaps” ei ole pelgalt lugu paranemisest, vaid peegeldus sellest, mida tähendab uskuda, armastada ja loota olukorras, kus kõik näib kadunud.